Teekond Soomes rongis, kus kõrvalistuja kuulab innustunult lindistusi omaenda 35 aasta taguse häälega. Kaadrid filmist

Andres Puustusmaa film “Koh­tunik” polnud veel linastunudki, aga juba oli sellele tempel peale löödud – kui keegi on kohtunik, “kes ei saa endale eksimist lubada, sest süsteem on selline”, siis on ta enda arvates eksimatu. Pealiskaudsus olukordade ja inimeste hindamisel ongi Puustusmaa filmi teemaks.

Pealiskaudsusest sünnib ebaõiglus. Seejärel tekib süütunne, millest võib alata teekond iseenda parema minani, kuid vaid juhul, kui inimesel on tunded.

Ilmselgelt ei saa “Kohtunikku” mõõtma minna päris tavalise mõõdupuuga, ajades stsenaariumis näpuga taga loogikavigu. See ju lausa kubiseb nendest. Aga kogenud tegija nagu Puustusmaa nii ilmse orgi otsa ei astuks. Seega – ükskõik millisele teekonnale ta vaataja kutsub, on algusest peale selge, et see pole ette võetud niisama. Ja vaatajal tekibki põnevus teada saada, kuhu see kõik välja viib.
Kohtunikku kehastab Mait Malmsten.
???

Mustvalge teekond Soome

Film jutustab loo kohtunikust (Mait Malmsten), kes ühel järjekordsel kohtuistungil määrab pikaajalise vanglakaristuse naisele süüteo eest (mille olemust filmis ei lahata), jättes arvestamata viimasel hetkel ilmunud tõendid. Kohtunik ise pole ka just heas seisus – naine on ta maha jätnud ning ema viibib raskelt haigena hooldusasutuses.

Süüdi mõistetud naise vend (Märt Avandi) hakkab kohtunikku jälitama. Meeste vahel tekkinud konflikti tõttu saab aga õigusemõistjast endast kurjategija. Suutmata oma süütegu tunnistada, astub kohtunik Tallinnas laevale ja põgeneb Soome.

Soomes on inimestel äraseletatud näod ees, keegi suurt midagi ei räägi, samas elu käib natuke absurdivõtmes. Justkui Aki Kaurismäki film, tekib hetkeline äratundmine. Ja siis meenub, et Puustusmaa loo alguses vilksatas kohtusaalis Mait Malmsteni kõrval Aki Kaurismäki linateoste operaator Timo Salminen. “Kohtuniku” mustvalge pilt on justkui kummardus sinnapoole, aga samas on see ehk ka Soome lumiste maastike ja filmis leiduvate teravate kontrastide väljatoomiseks sobivaim lahendus.


“Kohtunik” on kummardus vana hea filmikunsti suunas, kus teemaks võetakse olemise rasked dilemmad.

Veidravõitu kaasteelised ja absurdi maiku koomilised olukorrad ilmestavad kohtuniku teekonda Soomes, mis iseenesest teeb filmi vaatamise kergemaks. Aga peategelase õlult raskus ei lange, vaid koguneb. Tehtud tegude koormast ei vabasta ükski järjekordne teele ette jääv uus motell või uued veidrad tegelased. See kõik on teiste elu, oma eluga peab igaüks ise hakkama saama.

Soomes, seal valges vaikuses, kisub lõpuks veidi ingmarbergmanlikuks – pikkamisi saavad ohver ja kurjategija, kohtunik ja süüdimõistetu justkui üheks, neil pole enam vahet. Kohtunik aina vaikib. Ka Ingmar Bergmani “Personas” otsustab näitlejanna vaikida. Vaikus laseb rääkida sisemisel tõel. Kas siit algab inimliku mõistmise idu? Või siis, kui vaikses metsas järsku tulistama hakatakse ja kohtunik kuulide eest varjuda püüdes karjub: “Är­ge tulistage, ma olen inimene!”
Süüdimõistetu venda mängib Märt Avandi.
???

Mitmekihiline film

Ometi näib lõpplahenduseni jõudmisest veel midagi puudu olevat. Nii et tuleb keegi lombakas vanamees (Jaan Rekkor), piiride vahel kõikuja, halli ala kardinal, kaardilauas elutarkust jagama. Tegelikult peab igal pool olema üks vana tark mees või naine, kes elukogemuse najal ütleb, kuidas asjad on või peaksid olema, või siis paljutähenduslike lausetega suunab lahenduse poole.

“Kohtunik” on kummardus vana hea filmikunsti suunas, kus teemaks võetakse olemise rasked dilemmad. Vaataja saab nähtut veel tükk aega endaga kaasas kanda ja selle üle mõelda.

Puustusmaa on eesti filmis omaette nähtusena kanda kinnitanud. Ta jättis näitlejatöö, läks Venemaale õppima, alustas seal filmikarjääri. Esimene laiemalt tuntust saanud linateos oli Venemaal toodetud “18–14” (2007). Eestis tulid “Punane elav­hõbe” (2010), Rotilõks” (2011) ja “Rohelised kassid” (2017).

Puustusmaaga töötanud näitlejad kiidavad, et olles ise seda ametit pidanud, teab ta, mida näitleja vajab. Ka “Kohtunikus” teevad Mait Malmsten ja Märt Avandi oma rolli hästi. Toreda üllatuse pakub Priit Pajusaare muusika, mis toetab filmi delikaatselt ja meeldivalt.