Uus fotokunstikeskus: kas pilte tuleb teha või leida?

Hiljuti Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avatud Fotografiska näitused heidavad me ette poliitilise, globaliseeruva, soolise identiteediga heitleva maailma – need on praegused valusad küsimused, ja sugugi mitte ainult hipsterituiksoonel.

Telliskivi loomelinnak on ajastu märk, üks sümbol. Kelle jaoks vaimse vabaduse ja uue elulaadi kandja, kelle jaoks naeruväärne lumehelbekesteprojekt, hipsterikammarajura. Kinnisvara mõttes kindlasti hää äriprojekt – linnasüdame laiendus. Turistidele magnet: kas tõesti olete nad ühte linnajakku kokku saanud? Igatahes on Telliskivi kokku tõmmanud põnevaid uue aja teatreid ning ootamatuid väikseid näitusepindu. Jazzkaar pesitseb viimased aastad sääl. Nüüd siis ka Fotografiska.

Esiteks: Fotografiska ei ole muu­seum. Vähemasti mitte selles klassikalises tähenduses. Puu­dub püsikogu ning peale vahelduvate põhinäituste pannakse suurt rõhku kogukonna koosolemisvõimalustele – Punane Maja toimib ka toidukohana ja sääl korraldatakse sündmusi.

Teiseks on Fotografiska 2010. aastal Stockholmis avatud kaasaegse fotokeskuse laiendus – mingis mõttes äge, et enne New Yorki ja Londoni filiaale jõudis see uksed avada Tallinnas. See annab lootust, et me oleme ikka veel äreva uue kunsti potentsiaaliga keskus või kogukond.

Fotografiska

Rahvusvaheliselt tunnustatud

Stockholmi, New Yorgi ja Londoni kõrval on juunikuust ka Tallinnas.

Asub Telliskivi loomelinnaku südames hoones, mida senini tunti Punase Maja nime all.

Esimene Fotografiska avati Stockholmis 2010. aastal, asutajad olid vennad Jan ja Per Broman.

Koos maailmatasemel fotograafide võrgustikuga on Fotografiska Stockholm korraldanud üle 190 näituse, kus on olnud esindatud nii oma ala tipptegijad kui ka uued tärkavad anded fotokunsti maailmas.

Tallinnas avati keskus nelja fotograafi näitusega: Anja Niemi Norrast, Jimmy Nelson Ühendkuningriigist, Pentti Sammallahti Soomest ja Anna-Stina Treumund.

Avanäitusi on kogunisti neli

Ma mõtlen sellest alati nii, et ärevatel aegadel tehaksegi ärevat, südameverega, valusat, põletavat, elusat kunsti. Kui ühiskonnas asjad lappama või loperdama lähevad, annab kunst sellest märku.

Ja meilgi on nüüdislääne tõved ja mädaplekid tolleks põhjust andnud. Tallinnas on põnev elada ja töötada, ka kunstnikul. Vahel lihtsalt natuke piin.

Iseenesest, kui vaadata Foto­grafiska Stockholmi näituste nimistut, on see olnud ikkagi püüd püüda igasugust publikut – nii neid, kes tulevad välja kuulsate nimede pääle, kui ka noid, keda paelub irriteerivate küsimuste esitamine, tungivate-tuliste vahenditega maailmale ja kunstile lähenemine.

Praeguse Fotografiska avanäitusi on kogunisti neli tükki, see loob fooni, ootuse, et umbes nii peakski see olema hakkama, et publikut lõa otsas hoida. Ruumid ise on sümpaatsed, see on säärane hääs mõttes steriilne maailm, mis paigutet n-ö kultuuritehaslikku miljöösse või ümbrusse – betooni, klaasi ja valguse sõprusring.

Kui rääkida teemadest, siis irooniliselt või jõhkralt üldistades võiks öelda, et mis te siis arvasite, mida rootslaste kaubamärk meile hipsteripesas pakub? Globaliseeruvat maailma ja soorolliuuringuid, muidugi!

Aga iva on see kooruke, eks. Fotokunsti juures loeb mingil hetkel see, kuidas visuaalne maailm on üles ehitet, kuidas see meid kõnetab. Ja lisaks: ilma igasuguse irooniata paistavad need teemad olevat ikkagi kõige kõnetavamad, tulisemad. Nii tulised, et mõned argisemad-elulisemad asjad poliitiliseski diskussioonis unuvad. Mitte et me üleilmne olek ja suguline segadus polekski väga argised-elulised asjad, eks...

Maailmahaardega mees vaatleb elu

Jimmy Nelson on maailma­haardega mees. Tema “Austus­avaldus inimkonnale” vaatleb hõime, kultuure üle maailma, Aafrikast ja kaugetest saartest lähemale, me Uurali-taguste sugulaste juurde, avarast ida stepist Ameerika indiaanlasteni jne. Tohutu hulk hõimunimesid, mida kohanud vaid rännu- ja reisiraamatute ning keelefanaatikud (nii et väga hea, hariv näitus!).

Tohutu hulk eriilmelisi, kirevaid kultuure ja inimolendeid. Inimolend on kummaline sõna, aga ma ei kasuta seda siin õelas või ksenofoobses tähenduses – see on mu igapäevane tunne, et me olemegi miskid veidrad olendid, kes endale oma paika ja pesa otsivad. Nelsoni näitus kaardistab noid väga vanu ja kuidagi alles jäänud pesapaiku.

Tõsi, Jimmy Nelson on ühtlasi lavastaja. Ta komponeerib oma fotod, laseb hõimuliikmetel poseerida, valib hoolega õiget valgust, töötab iga pildiga põhjalikult. Need pole maast leitud fotod, pildid maailma räpast ja meeleheitest. Need on inimesed, oma kultuuri kandjad, kõige uhkemal-veetlevamal kujul. Pidurõivis või sõjarüüdes, rühmiti või üksi kõige maalilisemates paikades, võlukunsti valguses. Suurtel värvilistel, hingematvalt ilusatel pindadel.

Nõnda et kui meil on tunne, et seda maailma polegi (enam) olemas, siis paraku on see õige tunne. Nelson teeb seda, mis ta suudab: see on vahendus. Nagu piibel või koraan ei ole jumala sõna selle otseses mõttes, vaid inimlik vahendus, tõlgendus – inimlike vigadega kirja pandud püha sõna, meie nägemus sellest, kuidas jumal asju ütleks või mõtleks või teeks või näeks...

Nelson toob meieni oma, mingis mõttes väga romantilise, ülevõimendet pildi globaalse maailma kaduvatest hõimudest; see on korraga tõde ja muinasjutt.

Soomlase Pentti Sammallahti näitus “Kauge maa” on Nelsoni “Austusavalduse” vastand. Mui­de, mu enda lemmiknäitus tost avasetist üldse, justkui mu enda maailma sarnane... Kui Nelson kaardistab ja rühmitab kogu maailma, mida ta aastaid rännanud ja pildile lavastanud, siis Sammallahti loobib kõik fotod me ilmast seinale läbisegi.

Ta on nagu laps, kelle pilguks, kelle rasvakriitideks on mustvalged fotod. Juba see on armas, lapsikult armas, et pildid maailma nii põrgulikult erinevatest paikadest on rühmitet nt selle järgi, et sääl on pääl kas kassid või koerad või hobused või... Ja samas, samas on siin võlukunsti vaat et rohkemgi kui Nelsoni imelises värviküllases maailmas.

Pean kallile lugejale hetkeks seletama. Minu varasesse teadvusse tungivad eesti fotokunstist muidugi Kalju Suure tööd, ta fotoalbumid. Talle poseerivad paljad või ka rõivis piigad. See on lavastatud ja kinnipüütud maailm. Suur suutis oma töid süstematiseerida, tal oli silma, et tabada ka sündmusi, aga talle meeldis organiseeritav-lavastatav-poseeri(ta)v maailm. Jaan Klõšeiko aga suutis oma pildimassiivi sageli palju vähem süstematiseerida, läbi töötada. Ta pildistas, nagu oleks see elu ja surma küsimus. Ja ta leidis pilte, pildid leidsid tema. See teadvusevõnge tekkis mul noorena neid mehi silmates-aimates ning sellest kujunes mingi kaart ja territoorium mu pääs: hää foto sa kas teed või leiad!

Anja Niemi maailm ongi üliesteetiline, samas pisut kriipiv, mingit ebaloomulikku või häirivat elementi vaataja poole pöörav, nii et hetkeks on segadus.

Sammallahti igal juhul on see leidja-vana. Ta teeb oma tööd nagu väike rändvõlur. Tema kõrval on Nelson nagu Copperfield, kes saabub suure show’ga linna. Need on olulised näitused, inimlikud näitused, aga kahest väga erinevast servast.

Mingis mõttes naiste ajalugu

Norra fotokunstniku Anja Niemi “Rollid” püstitab soorolliküsimusi, uurib naiselikkust, naise kuju ja rolle (ühe sarja päälkiri: “Temast oleks võinud saada kauboi”), aga kõige enam puudutab meid siin ikkagi visuaalne maailm. Keeruline on teha näitustele saatetekste (nt hakkasid mõned Sammallahti näituse vahele pikitud kuraatorisõnumid häirima, sest tahtsid justnagu öelda, mida mina vaatajana peaksin tundma), need peaksid olema täpsed ja poeetilised, aga samas mitte pidama vaatajat lolliks.

“Rollide” saateteksti üks lause ütleb: “Niemi kasutab kaht esmapilgul vastandlikku võtet – ilu ja ebaloomulikkust –, pannes Hitchcockile omased blondiinid lynchilikele maastikele.” Nii kui see öeldud saab, hakkan seda igal pool ta fotolavastuses nägema!

Ei, mitte et see võluv poleks. Anja Niemi maailm ongi üliesteetiline, samas pisut kriipiv, mingit ebaloomulikku või häirivat elementi vaataja poole pöörav, nii et hetkeks on segadus. Ehk seesama segadus, mis kunstnikus eneses?

Eestist on valitud avanäitu­seks Anna-Stina Treumundi “Lil­li, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Ma­ri”. Treumundi minek oli traagiline, ta olek ja elu uhked ja ilusad. Eesti ajalugu on mingis mõttes naiste ajalugu (see eeldaks pikka eraldi lugu, aga nii ma mõtlen), ja Treumundi huvitavad siin “teistsugused” naised, traditsioonilistest soorollidest väljuvad, omas ajas isepäraseks või veidraks või põlastusväärseks peetud naistegelased, kelle kohta kas on ajaloolisi materjale – Lilli Suburgi või Reed Morni kohta leiab neid rohkem – või siis peame mõne vana lehe- või pärimusloo järgi arvama, kuidas võisid asjad tollal olla. Treumund lavastas need naised pildile oma kogukonna, oma n-ö poliitilise perega.

Kas ma pean seda siin seletama

Ühesõnaga: Fotografiska on õiges paigas, see on veetlev kaasaegne galerii-kohtumispaik, n-ö ühiskondlik, avatud pind. Diskussiooniks avatud.

Kui mingi ühiskond ei ole avatud võimalusele, et meid ei anna kõiki Prokrustese sängidele mõõta, et igaühel – ka kõige “normaalsematel” – jääb väga normatiivses ühiskonnas kas midagi üle või puudu, siis on paratamatu, et tekivad heidikud, nende oma kogu- ja perekonnad. Poliitilised pered.

Kujutan ise ette, et Eesti võiks olla küllalt vaba paik – me ju nägime aastakümneid, kuidas inimesi kiusati selle eest, et nad olid “teistmoodi” (selle “esimestmoodi” määras aga jälk süsteem). Võiks arvata, et me armastame siin vabaduse ilminguid ja inimest kui sellist...

Ju siis mitte, ju siis ikka veel mitte.

Treu­mun­di näitus on kokku pandud ühe ta varase fotosarja põhjal. Ja vahepääl mulle tundub, et selle mõte on palju parem kui teostus, s.t ma tahtnuks ise, et kõik ei jääks nii vihjeliseks, ühepildimüsteeriumiks. Mind tõmbavad lood. Ja lugusid siin ju räägitakse, aga ma käitun vastupidiselt sellele, mida eeldan vahel oma lugejalt, ja tahan, et mulle natuke rohkem toda Eesti veidrate naiste ajalugu söödetaks, veel rohkem... Teades ise, et äkki seda lihtsalt polegi palju rohkem tallel.

Ühesõnaga: Fotografiska on õiges paigas, see on veetlev kaas­aegne galerii-kohtumispaik, n-ö ühiskondlik, avatud pind. Diskussiooniks avatud.