Päris ilma loomadeta pole Pärnu siiski olnud. 2012. a septembris tegi Pomshiva Pärnu linnavalitsuse tellimusel Rahu pargis välgust maha langenud remmelgast järglase draakonile, kes oli seal üksinda olnud. Pomshiva esimene draakon sündis 2005. aastal ühistöös Argentina skulptori Carlos Enrique Valdeziga.

Kuid 2003. a püstitas Pomshiva Ranna pargi muuli poolsesse osasse müstilise värvikireva puusliku. Skulptor valis töö nimetuseks „Meele haardes”, mis pidi jutustama inimeste meelte orjusest ja sellest vabanemise võimalust kunsti ning meditatsiooni abil. Nüüdseks on loodus oma sõrmega nimetatud töid näbrustanud olematuks ja Pomshiva otsustas Ranna pargis kõrgunud mitme meetrise tootemi vaimu uue sõnumiga ellu äratada. Tegemist ei ole täpse teisikuga, aga siiski esmapilgul väga ära tuntava lähedusega. „Kehamaalingu“ tegi tootemile skulptori juhendamisel pärnulanna Mariliis Sorts. Suurim erinevus eelmisega on tootemi pead läbistav mälupulk. Müstilisele olendile pole autor veel nimetust leidnud aga eesmärgiks on soov juhtida tähelepanu meie ühismälu säilimise vajadusele.

Ootamatult tekkis Pomshival mõte siduda oma osalemine puuskulptuuripäevade lõpetamisel kehamaalingu ja etenduskunstiga puidust loomade keskel. „Et oleks selline lõbus kehamaali spontaanne performance happening skulptuuri sümpoosiumi lõpetuseks,“ selgitas alates möödunud aastast Araabia Ühendemiraatide ülikoolis maalimist, joonistamist ja skulptuuride valmistamise kunsti õpetav mitmekülgne kunstnik. Kehamaalingut on Pomshiva varemgi harrastanud, näiteks kehamaalingute konkursil Tamula rannas, Väätsal ja mujal.

Veenuse bastionis nõustus kehamaalingu ja performance-esitlusega Rakverest pärit Kätlin Egors, kelle meeli köidavad hetkel eeskätt fotomaalid ja litograafia. „Tänu kunstile saingi Toomasega tuttavaks minu väga hea tuttava Jaak Visnapi Tallinn Art Space galeriis.“ rääkis Egors, kelle modellindus algas Eivo Kuulmetsa juures. „Hiljem võeti mind MA Modelliagentuuri. Edasi tulid uued pakkumised. Lõviosa moodustavad aktifotod. Nii võingi ju ennast aktimodelliks nimetada,“ tutvustas oma tegemisi Egors.

Kehamaalingu mõte tuli talle endalegi väga ootamatult. „Lihtsalt tuli mõte ja tegime kohe ära.“ Pomshiva ei maalinud kehale kauneid rõivaid ega lilleõisi. Tootemi värvikirevust tasakaalustas ühetaoline sinine, mida võis mõista üliliibuva kehakattena ja kartmata seejuures üksnes naisele omaseid rõhutatud kontuure. Puuskulptuuridega suhtlemine täiendas ka teiste autorite töid. Pärg hoidis kätega peast, kui tema valge sea seljast maha tulnud naine jättis sellele näppude ja istumise jäljendi. Toimus vastupidistki. Värskelt kehale kantud värv võttis enda külge ka puuskulptuuri juurde kogunenud saepuru ja laastud, millel Egors samuti lesis. Tulemuseks oli skulptuuri, kehamaalingu ja performance'i põnev kokku sulandumine.