No ja siis ükskord tulin mina – keskealine heas toitumuses proua – poest, asetasin ostud auto tagaistmele, istusin rooli, võtsin uksetaskust plasku, kruttisin korgi maha ja rüüpasin ikka kohe mitu lonksu. Pühkisin siis käeseljaga rahulolevalt üle huulte, kruttisin korgi tagasi, panin pudeli uksetaskusse, lõin autole hääled sisse ning enne gaasipedaalile vajutamist ja tipptunni liiklusse tormamist heitsin igaks juhuks pilgu nii vasakule kui ka paremale.

Ning seal paremal parkivast autost vaatas mind meeskodanik, silmad suured kui tõllarattad ja lõug imestusest lausa rinnale kukkunud. Küllap tema oli harjunud sarnasest põuepudelist külmarohuks või niisama meelelahutuseks vahel lonksu konjakit või mõnd muud kangemat jooki rüüpama ega osanud kahtlustadagi, et vahel võib sellises anumas ka kõige tavalisem kraanivesi olla…