Ott kuulas, pani tähele, puistas komplimente, oli kursis oma intervjueeritava eluga ja andis nõukogude staaridele esmakordselt võimaluse tohutu auditooriumi ees – khm – rääkida endast! Pihtida. Sellist võimalust polnud nõukogude televisioonis kunagi varem olnud. Peaaegu iga inimene tahab ühel hetkel pihtida.

Intervjuu on nagu tango, seda ei saa tantsida üksinda. Kui sul on kehv esineja, siis võid kõrvade peal käia, visata uhkeid saltosid, aga midagi ei juhtu. Kui küsitleja ja vastaja vahele tekib sünergia, kannavad õhuvoolud teid teisele poole pilvi."