Vaiksed jõulud
Vene ajal võisime emaga neid aegu vaid meenutada. Mitmed sugulased olid Siberisse küüditatud, meie peres oli sõjas hukkunud vanem vend ja haigusesse surnud isa.
Jõuludest avalikult rääkida ei tohtinudki. Küüditajad ja pealekaebajad elasid endiselt meie kõrval. Kui mingi kahtlus tekkis, andsid teada kuhu vaja.
Ühel jõulunädala õhtupoolikul olin naaberkülas onu juures. Äkitselt marssisid uksest sisse NKVD-lased. Eesti mehed. Olid maja tagant võsa kaudu juurde hiilinud. Otsisid maja, lauda ja küüni läbi, torkisid raudvarrastega heinavirnasid.
Keda otsisid, ei ütelnud. Omavahel rääkisid viletsas vene keeles, millest minagi poisikesena aru sain. Pärast kuulsime, et naabrist pealekaebajale paistnud, nagu varjaks onu metsavendi ja peaks nendega koos jõulupühi.
Jõulude pidamine käis tasa ja targu. Mitu kuud varem saatsime teele toidupakid küüditatud sugulastele. Paki saatmine oli lubatud.
Selle jaoks olid väikesed vineerist kastid, kuhu ema pani nutsukese biskviite, pakikesed kohvi ja teega, mitut sorti tangaineid. Riknevad toidukaubad ei olnud lubatud.
Sidejaoskonnas paki sisu kontrolliti. Mina maalisin kasti vineerist kaanele tindipliiatsiga suurte tähtedega “Novosibirskaja oblast”.
Kuuse tõin tuppa õhtuhämaruses kodumetsast. Küünlad tegime lambarasvast. Villased lõngad pulga külge rippuma ja muudkui kastad neid sularasvasse. Eheteks hõbepaberisse keeratud munakoored ja mõned Eesti ajast säilinud kuuseehted.
Jõuluõhtul istusime vaikselt omaette, laual krõbedaks küpsetatud tanguvorstid. Naabritele külla ei mindud, see võinuks tähendada, et lähed nagu kontrollima, kas kuusk on või ei ole. Oli vaikiv ajastu ja vaikivad jõulud.
Sugulastele läksime külla pärast jõule, kui pühi nimetati näärideks.
