NSV Liidu viimast liidrit Mihhail Gorbatšovi ja Vaino Väljast seob noo­ruspõlve sõprus. Hiljuti tähistas oma 80. sünnipäeva ka Gorbatšov. Foto: Arhiiv

“Ta on täna tüüpiline rahulik eestlane. Pole tal autot, pole aktsiaid, pole ihukaitsjaid. Ühel päeval varastati puupaljaks – kõik tassiti minema – külmkapist kuni lantide ja õngedeni. Vargaid pole leitud. Ühesõnaga – nagu Eesti elus ikka ette tuleb.

Aga ta on oma kodumaal – iseseisval, tunnustatud, areneval. Selles on ka temal oma väike kõrreke. Nõnda ta arvab. Aga äkki eksib?” kirjutas Enn Anupõld Vaino Väljasest tema 75. sünnipäeva puhul ilmunud raamatus “Ühe elu pöörud”.

80. sünnipäeva eel tuletavad koostööd Vaino Väljasega meelde endised kolleegid ja võitluskaaslased.

Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär Vaino Väljas kõnelemas Toompeal. Pilt on tehtud ilmselt 24. veebruaril 1989, kui torni tõusis taas sinimustvalge lipp.
Foto: Arhiiv

Jaak Allik, poliitik

Et loosung “Kommarid ahju!“ kõlas ja jääbki Eestis kõlama vaid rahuldamata noorpoliitiku ego­tripina, selles on “süüdi” eelkõige Vaino Väljas. Ja tänu temale võivad end muretult tunda ka kõik tema kunagised kolleegid kompartei aparaadist, kellest nüüdseks on saanud liberaaldemokraadid, rahvuskonservatiivid või pagan teab veel kes.

Erinevalt neist Paulusteks muutunud Saulustest pole Vaino Väljas pidanud sündsaks jätkata kõrgeis riiklikes ameteis ja pole ta ka ärastamise abil rikastunud. Temal ja ainuüksi temal lasus personaalne vastutus Eestimaa juhtimisel lähimineviku tormilisimail aastail, mis loodetavasti sajandeiks muutsid elu Eestimaal taas elamisväärseks ning põlisrahva selle maa pärisperemeheks.

Ainsa liidrina kogu endises N Liidus suutis Vaino Väljas juhtida oma kodumaa ja selle kõik elanikud läbi revolutsiooni nii, et siin ei valatud ühtegi piiska verd ega toimunud ühtegi vägivaldset kokkupõrget ei rahvuslikul ega poliitilisel pinnal.

Mitmesuguste vahvate rahvaliikumiste ja komiteede liidrid, kes juba paarkümmend aastat võitlevad “kõige õigema eestlase” tiitli eest, annavad endale peeglisse vaadates ehk siiski aru, et tol ajal (1988–1990) oleks piisanud Vaino Väljase ühestainsast telefonikõnest või isegi ettevaatamatust repliigist ning ajalugu oleks võinud Eestis ka teisiti minna. Küllap verisemalt ja küllap selliselt, et meil poleks täna vähemasti siin, Eestis, põhjust tema juubelisünnipäeva pidada.

Olin selle vahetuks ja lähedaseks tunnistajaks ning suutsin ainult imestada, kuidas Väljas säilitas tasakaalu ning strateegilise mõtlemise võime ka siis, kui teda otseselt solvati ning rünnati nii paremalt kui pahemalt. Ajaloo pöördemomentidel oleneb isiksuse osast siiski äärmiselt palju ja meil on vedanud, et neiks isiksusteks, kellest eesti rahva saatuses on määravalt palju olenenud, olid Vaino Väljas ja teda usaldanud Mihhail Gorbatšov.

Ja polnud juhus, et Lennart Meri ja Vaino Väljas alati teineteise sünnipäeva meeles pidasid ja neis osalesid, küllap nad tunnetasid paremini kui keegi teine nende mõlema laiast tutvuskonnast seda vastutust, mis on Juhi õlgadel.

Minu jaoks on kolm aastat tööd Vaino Väljase juhtimisel olnud kooliks, mida pole põhjust kahetseda.

Tugevat tervist ja hiidlaslikku huumorimeelt ka selliste asjade ja muundumiste jälgimisel, mida jälgida ehk just kõige meeldivam pole!

Mati Hint, keeleteadlane

Mul on olnud vähe otseseid kokkupuuteid Vaino Väljasega, küll on aga olnud kaudseid kokkupuutepunkte. Üks olulisim (kuigi osalt tagantjärele eneseõigustus) on järgmine.

Ma loobusin 1990. aasta Ülemnõukogu valimistel Rahvarinde nimekirjas kandideerimast pigem vastumeelsusest valimiskampaania vastu kui hirmust võistelda Vaino Väljasega, kes oli tollal eestlaste hulgas oma populaarsuse tipul ja venelaste hulgas veel mitte ära tuntud eestimeelse poliitikuna. Aga õieti tegin, sest mul poleks olnud kuigivõrd väljavaateid Vaino Väljast võita.

Rahvarinde valimiskampaania juhte huvitas tollal võimalikult suur võit, aga hirmus mõteldagi, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui mina või mõni teine antikommunist oleks kommunist Vaino Väljase asemel saanud Ülemnõukokku.

Kas tagurlaste vastupanu 16. novembri suveräänsusdeklaratsioonile ja keeleseadusele oleks siis murtud niisuguse poliitilise iluga nagu Vaino Väljase eesistumisel? Selles ei saa sugugi kindel olla.

Just temal oli 1990. ja 1991. aastal mängida väga meisterlik roll Eesti iseseisvumisvõitluses. Kui osa täidetud, ei tõmbunud ta isegi mitte kulisside taha, vaid lahkus lavalt. Sirge seljaga.

Palju jõudu mälestuste kirjutamiseks, sest Eesti ajalugu vajab neid!

Heinz Valk, kunstnik

Kui diplomaat Vaino Väljas Nicaraguast Eestisse tagasi tuli, oli ta sootuks teine mees. Minnes oli ta veel paratamatult osa Nõukogude süsteemist. Aga naastes oli kohe näha, et mees on võtnud hoopis teise sihiku. Eks vabas maailmas elamine ja tutvumine sealsete eestlastega, oligi see, mis temas säärase põhjaliku muutuse tekitas.

Väljase suur teene meie viimase vabadusvõitluse ajal oli see, et ta suutis väga tõhusalt pareerida Moskva rünnakuid. Ta oli justkui puhvriks vabadusliikumise ja Moskva vahel.

Nii et Väljase teened meie iseseisvumisel on suured. Kusjuures oluline on ka see peen mäng, mida ta tegi kompartei põhjalaskmisel. Tänu temale lagunes kompartei esiteks Moskva-meelseteks ja Eesti-meelseteks ning hiljem lakkas täielikult olemast.

Hiljem Ülemnõukogus oli Vaino Väljas juba täiesti avameelselt Eesti iseseisvumise ja Nõukogude Liidust eraldumise poolt. Seal käitus ta ääretult väärikalt ja soliidselt. Ta ei osalenud eesti meeste omavahelistes madinates, sest oli juba võtnud endale sihiks Eesti sisepoliitilistest kemplemistest eemalduda.

Küllo Arjakas, ajaloolane

1988. aasta laulva revolutsiooni kuumal kesksuvel üleöö parteiliidriks tõusnud Väljasel oli neil aegadel väga suur ning vastutusrikas roll. Sama aasta septembris pidas ta EKP Keskkomitee pleenumil programmilise kõne, mis tähendas muudatuste algust EKPs. Novembris 1988 dirigeeris ta Eesti NSV Ülemnõukogu kümnetunnist erakorralist istungjärku nii, et isegi kõige impeeriumimeelsemad saadikud hääletasid suveräänsusdeklaratsiooni poolt.

Viimase Ülemnõukogu (1990–1992) algusajal pälvis Väljas hüüdnime Suur Vaikija. Kes ja millistel asjaoludel talle sellise nime andis, jäi paraku teadmata.

Indrek Toome, ärimees

1988. aastal kandideerisime koos Enn-Arno Sillariga EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametisse. Taandasime aga oma kandidatuurid Väljase kasuks.

Tema oli olnud väga kaua Eestist eemal. Loomulikult ta siinset elu jälgis, oli kontaktis paljude inimestega. Kuid ettekujutust, mis 1988. aasta suveks oli Eestis toimunud, tal polnud. Ta tuli otsekui teisele maale. Ning tekkinud olukord ehmatas teda üksjagu. Augustis pidi toimuma EKP pleenum, kus uus peasekretär pidi esitama oma arvamused ja ettepanekud. Tegime siis selle ettekande valmis, ent Väljasele tundusid need ettepanekud väga radikaalsed. Pleenumi saime seetõttu läbi viia alles septembris. Siis oli Väljas juba valmis meie radikaalseid ettepanekuid toetama! Seal välja öeldut pole tarvis häbeneda tänase päevani.

Soovin juubilarile kogu südamest jätkuvalt teravat mõistust ning tugevat tervist!


Vaino Väljas

- Sündinud 28. märtsil 1931 Hiiumaal Emmaste vallas Külakülas
- Abielus. Kaks täiskasvanud last

Haridus
- Tartu ülikooli ajaloo osakond 1955

Töö
- ELKNÜ TRÜ komitee sekretär 1951–1952
- ELKNÜ Tartu linnakomitee sekretär 1953–1955
- ELKNÜ KK I sekretär 1955–1961
- EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär 1961–1971
- EKP KK ideoloogiasekretär 1971–1980
- NSV Liidu suursaadik Venezuelas 1980–1986
- NSV Liidu suursaadik Nicaraguas 1986–1988
- EKP Keskkomitee I sekretär 1988–1992
- Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees 1992–1995

Autasud
- Venezuela Libertadori orden 1986
- Riigivapi III klassi teenetemärk 2002
- Valgetähe II klassi teenetemärk 2006