Te olite kuus aastat NSV Liidu suursaadik Venezuelas. Miks teid 1986. aastal perioodi lõppedes Venezuelast mitte tagasi kodumaale ei toodud, vaid viidi üle järgmisesse riiki, Nicaraguasse?

Olin olnud Venezuelas NSV Liidu suursaadikuna ning samal ajal ka suursaadikuna Trinidadis ja Tobagos 1986. aastaks täpselt kuus aastat. Nimetagem seda siis kas auväärseks või mitte auväärseks pagenduseks, sest tavaliselt on suursaadiku rotatsioon neli aastat, troopilistes riikides sageli ka kolm aastat. Ma olin olnud juba kaks korda kolm aastat ja kodumaale pöördumiseks ei näinud olevat veel mingit võimalust.

Ja siis juunis 1986 sain ma ootamatu telegrammi Moskvast. See oli kolmapäeva õhtupoolik ja telegrammis seisis: „Teil tuleb saabuda välisministeeriumi kolleegiumile reedeks.“
Ehmatusega vaatasin (ajavahe on ju kuus tundi), et ma ei jõua ühegi lennukiga. Samuti hämmastas mind selline kiirustamine, et milleks mind kutsutakse. Midagi ei olnud mainitud.

Siis vastasin kiirtelegrammiga, et arvestades ajavahet ja nii lühikest aega, ühegi lennureisiga ma ei jõua.

Vastus saabus väga kiiresti ja lakooniliselt: „Teid kavatsetakse nimetada suursaadikuks Nicaraguasse. Teatage oma nõusolekust.“

Teie noorpõlvesõber Mihhail Gorbatšov oli saanud 1985. aastal võimule. Välisministriks sai teine teie vana võitluskaaslane Eduard Ševardnadze. Olukord Nõukogude Liidus muutus. Kas teil nendega teie saatusest varem juttu ei olnud?

Mitte kõige vähematki! Seda ei olnud ka sisuliselt võimalik teha. Mina olin ju Venezuelas, ma ei olnud sel ajal Moskvas. Ja telefoni teel selliseid jutte ei räägita.

Loomulikult oli mul tahtmine, et saaksin tagasi kodumaale, sest olin juba kuus aastat järjest olnud troopikas ja mul oleks ju tegelikult olnud moraalne õigus keelduda sellest ettepanekust ning tagasi tulla.

Oli teil üldse võimalust keelduda? Rõhudes näiteks Nicaragua sõjale.

Mõistke mind õigesti – mismoodi ma oleks Nicaragua sõja ees kartma löönud? Loomulikult mitte! Tahtmine oli ainult sellepärast, et lapsed olid kodus. Ja koju tulla tahtmine oli ikkagi, kui sa oled kuus aastat ära olnud, väga tõsine. Aga meil oli perekondlik jutuajamine ja ma mõistsin, et mul ei ole mingit õigust keelduda, sest siis oleks võinud tõesti öelda, et mees lõi kartma. Vastus oli mul lühike – nõus.

Kuna teie lapsed olid Eestis, pidi see otsus teile eriti raske olema.

Mai: Ma mäletan seda hetke väga täpselt. Tookord ei olnud meil residentsi, me elasime saatkonnas, kus meil oli kolmetoaline korter. Vaino tuli ja ütles, et nüüd tuli selline teade, et mind tahetakse saata Nicaraguasse − mis me teeme.

80ndatel, ajal kui Eestis käis täe hooga venestamine, rõhutasite teie kõikjal oma rahvuslikku päritolu. Ja see käis teiega kõikjal kaasas. Kuidas NSV Liidu suursaadiku puhul eestlaseks olemine üldse klappis?

Seal, kus oli võimalik, mainisin ma oma Eesti päritolu jah. Võimaluse korral rääkisin ka, et olen pärit väikeselt Hiiumaalt, nii et võib öelda, et vähemalt kaheksa Ladina-Ameerika presidenti teavad, kus asub Hiiumaa.

Korraldasite Venezuelas isegi Eesti päeva, kus Mai kandis Eesti rahvariideid.

Jah, tegime seda koos abikaasaga Maiga. Ühe roana pakkusime minu püütud kalast kalasuppi.
Mai: Ega me tegelikult ei olnud ju Eesti saadikud ja keegi saatkonnas ei pannud pahaks, et ma vahel kandsin rahvariideid ning et me rääkisime omavahel eesti keeles.

Eesti päeval oli väike väljapanek Eestist saadetud jõulu-, siis veel näärikaartidest. Kaasa olin võtnud ka viis Günther Reindorfi reproduktsiooni ja albumeid. Rääkisin Eestimaast. Kooliõpilastega, kes olid sagedased külalised saatkonnas, olime õppinud ära lastelaulu „Mina olen Ott ja sina oled Ott“ – seda laulsime üheskoos.

Veel nägid külalised vaatefilmi Eestist. Ja ... olime nagu kodus. See oli aastal 1982.

Teil on olnud kaks hüüdnime: Gran Pescador ja Islander. Kuidas te need saite?

Tänu Harri Männilile käisin Venezuelas kalal kuulsates jahtklubides ja väga lugupeetud inimestega. Eks algul võeti mind kaasa kui suursaadikut, kelle nimega saab hiljem kalamehejuttudele kaalu lisada. Aga kui nad nägid, et ma tõepoolest oskan kala püüda, õpetasid nad mind, kuidas püüda suuri ookeanikalu spetsiaalse ridva ja varustusega.

Nõnda levis kuudus, et Nõukogude saadik on kalamees. Ja väikese liialdusega hakatigi mind kutsuma Gran Pescadoriks ehk suureks kalameheks.

Kui aga kuuldi, et pescador on ise ka pärit saarelt, siis sain teisegi hüüdnime − Islander ehk saareelanik.

Avalehele
40 Kommentaari
Loe veel: