Seistes koos riigipeaga 1989. aasta 24. veebruari karges hommikupimeduses Toompeal ja õnnistades Eesti rahvuslipu taasheiskamist, meenutas kirikupea sõjaeelset Eesti Vabariiki. Peapiiskop rõhutas, et sinimustvalge lipu all oli ruumi eri vaadetega inimestele, vaba oli mõttelend, vabad olid aated ja püüded. Ka nüüd tasub neid sõnu meelde tuletada.

Kuno Pajula oli Virumaa mees, Salla talupidaja perest. Tema esimesed kogudused olid Kursis, Iisakul ja Narvas. Kolmkümmend aastat töötas ta Tallinna Jaani koguduse õpetajana, aastaid oli kirikuvalitsuse liige ja praost, kuni 1987. aastal valiti peapiiskopiks. 1989. aastal toimus esimene jõuluõhtu jumalateenistuse teleülekanne, toomkiriku kantslist pöördus kogu rahva poole kirikupea Pajula.

Maakoguduste mured jäid talle ikka südamelähedaseks. Kui kauaaegne majandijuht Kalev Raave pärast vangikongist pääsemist tema jutule tuli ja rääkis, kuidas ta sai Jumala ilmutuse, mis aitas tal Patarei koledustes ellu jääda, julgustas peapiiskop teda vaimulikule teele asuma.

Pastor Raave ehitas varemetest üles Halliste kiriku, mille taaspühitsemisel võisid mõlemad mehed rõõmu tunda – Hallistet hinnati kui eesti rahva leppimise kirikut. Et see polnud mingi sõnademäng, vaid tõde, kinnitab kas või seegi, et vana kommunist Hendrik Allik, kelle senine läbisaamine kirikuga just kõige parem polnud, annetas taastamistöödeks olulise osa oma säästudest.

Kui uus võim Tartu Ülikoolis usuteaduskonna uksed kinni pani, oli Ida-Euroopas siiski riike, kus Moskva käske ja keelde ülipüüdlikult ei täidetud. Saksa DVs jätkasid ülikoolid ka teoloogide koolitamist. Liidukantsler Angela Merkeli isagi, muide, oli selle tööga seotud. Ka Kuno Pajula õppis lisaks Usuteaduse Instituudile stipendiaadina usuteadust Göttingeni Ülikoolis.

Pajula head sidemed saksa ametivendadega jäid püsima. Veel viimastel aastatelgi kutsuti teda Saksamaale sagedamini, kui oli võimalik sõita ning saksa kirik on siiani meie luteri kiriku üks suurimaid partnereid ja toetajaid.

Meenub pildike 1988. aastast, mil Põhja-Elbe kiriku kingitusena oli peapiiskopi ametiautoks saabunud tuttuus Audi. See oli neil aegadel meie tänavapildis väga suur haruldus, ministritestki oli selline vaid Jüri Kraftil.

Toomkiriku ümber sõelus toona turistide sabas kümnete kaupa valuutavahetajaid, taskuvargaid ja muid kurikaelu. Peapiiskopi limusiin pööras kiriku ette ning kõik need päevavargad võtsid aupaklikult selja sirgeks ja mütsi peast. Pätipealik tegi väikese kummarduse ning lausus autost väljuva Pajula kohta: “Vot eto pastor!”

Peapiiskop Pajulal jätkus alati aega ja kannatust inimesi ära kuulata. Vahel nõudis see tugevat enesevalitsemist, kuid seda tal jätkus. Tuli kord peapiiskopi jutule Priskilla, kes ise end prohvetiks nimetas. Värvikas ja sõjakas daam nõudis, et Pajula annaks talle kirikuvalitsuse blanketil, peapiiskopi allkirja ja pitseriga tõendi selle kohta, et Jumal on ikka olemas.

Mitu tundi selgitas kirikupea talle kannatlikult ja veenvalt, et sellele küsimusele leiab vastuse piiblist, ning usule Jumalasse tugineb kogu kristlik õpetus. Soovitud paber ei tõendaks siin midagi ega lükkaks ka ümber. Priskilla ei taganenud tolligi ning kinnitas, et tema ilma paberita ära ei lähe. Ka peapiiskop jäi oma otsuse juurde ja nii nad hilisel õhtutunnil lahku läksidki, kokkulepet saavutamata.

Eesti taasiseseisvumisaastatel juhtis Kuno Pajula kirikut elutargalt ja tasakaalukalt. Ta julgustas kõhklejaid ning püüdis jahutada tulipäid.

Sinimustvalge taasheiskamisel lausus ta: “Me seisame valguse ja pimeduse piirimail. Õigem on muidugi näha iga eestimaalase vastutust ja hakata ühiselt tööle, et elukeskkond muutuks inimsõbralikumaks, meie ise paremateks inimesteks. Tänu Jumalale, märke on näha, et oleme teel sinnapoole.” Kuno Pajula õpetas paljusid neid märke nägema.