.

Ajakirja Looming 1988. aasta üheteistkümnendas numbris ilmus Hando Runneli luuletus “Õhtupalve”: “Issand Jumal, julge ikka / armastada Eestimaad, / meil on palju venelasi, /armasta ka neid kui saad, / oma lahke käega sa / tagasi nad juhata, / rõõmustagu nende meel: / Venemaa on alles veel!”

Eesti oli uppumas venelaste sisse. Eestlaste eksistentsiaalne hirm jääda vähemusrahvuseks omaenda maal oligi iseseisvusliikumise tegelikuks käivitajaks. Juba fosforiidisõja ajal muretseti plaanitavatesse kaevandustesse tööle tulevate venekeelsete migrantide pärast sama palju kui Virumaa reostamise pärast. Tallinna Uussadam ja mitmed teised suurprojektid, mida praegu “investeeringutena” tervitataks, tähendasid toona ennekõike täiendavat migratsioonipumpa niigi poolvenestunud Põhja-Eestisse.

1989. aasta rahvaloenduse kohaselt oli Tallinna elanike hulgas eestlasi vaid 47,4%, Eestis tervikuna 61,5% (963 281 eestlast). Eestlased olid vähemuses ka Kundas, Mustvees, Kiviõlis, Tapal, Kohtla-Järvel, Kallastes, Maardus, Narvas, Sillamäel ja Paldiskis ehk kolmandikus Eesti linnadest, kirjutab Ene-Margit Tiit raamatus “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust”.

Hull olukord

1988. aasta kevadel hakkasid kommunistlikud võimud ja ajakirjandus kohutavat demograafilist olukorda, mida Runnel oma luuletuses täpselt väljendas, ääri-veeri ka arvudes tunnistama. 20. veebruari Õhtulehes ilmus demograaf Kalev Katuse artikkel “Rändeprobleem”, millest selgus, et kui 1950.–1960. aastatel oli Tallinna rändetagamaaks Venemaa loodepiirkond, siis alates 1970. aastate teisest poolest oli see laienenud isegi Ees-Kaukaasia ja Volga-äärse piirkonnani.

Avalehele
21 Kommentaari