Vana hall kass ei oodanud enam

PIIBUJUTT | Viljandimaa

Teada on loomade truudus oma peremehele, aga minul on veidi teistsugune näide.

Aastaid tagasi soetasime suvekoduks vana talumaja, kus aastaringselt käisime. Kord talvisel ajal istus maja trepil hall, räsitud väljanägemisega kass. Lasksime ta majja, andsime süüa ja viisime õue tagasi. Hommikul istus kiisu jälle trepil. Kui linna sõitma hakkasime jäi Vana Hall (nii me teda kutsusime) nukralt meile järele vaatama. Sellest korrast alates oli kass iga kord platsis, kui me maale läksime. Ta ootas alati. Nii kestis see pea kolm aastat.

Kass oli iga kord platsis, kui me maale läksime.

Kord viisime ta 3 km kaugusele külla, et ehk leiab seal peremehe. Kui koju tagasi jõudsime, ootas Vana Hall meid juba trepil. Siis aga ei saanud me õnnetuse tõttu neli kuud maale minna. Lootsime küll, et truu kass ootab, aga ei…

Nüüd mõistsime, kui armsaks oli saanud kiisu, kes ilmus kord kes teab kust ja läks kes teab kuhu.