Praegune kaitseliidu Järva maleva pealik Arvi Niglas jääb soomukijuttu kuuldes mõttesse. “Aeg oli selline, et midagi sellist võis juhtuda,” tõdeb ta 1991. aasta 20. augusti sündmusi meenutades. “Mina isiklikult soomukist ei tea, kuid neil aastatel tehti igasuguseid asju ja paljutki ei saa tagantjärele tõestada.”

Eino Selter, kes kuulus nii Kaitseliidu kui ka sel ajal tegutsenud Eesti Kodukaitse ridadesse, aga meenutab, et sai mõlemalt juhise tee äärde patrullima asuda.

Tal tuli minna Mäo ristist mõni kilomeeter Mäeküla poole Põhjaka mõisa lähedusse ning olla valmis Tallinna suunduva kolonni takistamiseks.

Tollane Kaitseliidu Järva maleva staabiülem Alfons Jakobson ütleb, et mehi oli patrullimas nii mundris kui ka oma riietega. “Kõik oli nii algusjärgus, varustust ju polnud, relvad olid üksikutel,” sõnab ta.

Kodukaitse Järva maleva staabiülem Enn Jalak on ajalehele Järva Teataja rääkinud, et ootas Tallinnast juhtnööre, kuid telefon vaikis. Lõpuks helistati ja taheti luureandmeid selle kohta, kui palju masinaid Mäost Tallinna poole suundub.

Astus sauaga teele

Kolonn möödus Mäost 20. augusti varahommikul, kui inimesi liikus vähe ning enamik sai möödasõidust teada alles tagantjärele.

Kella kuue paiku koos nelja mehega teel patrullinud Jalak nägi esialgu kõigest paari läheneva auto tulesid ning astus neile helkurkettaga ette. Tema sõnul oli tegemist tankide ees sõitnud luuresalgaga.

Hetk hiljem käsutati Jalak koos temaga kaasas olnud nelja mehega automaaditorude ähvardusel tee äärde rivvi, kuid sellega vahejuhtum piirdus.

Selteri sõnul oleksid patrullijad olnud valmis tee mineerima, kui selleks oleks käsk tulnud – mehed olid tõsiseks vastupanuks valmis. Kolonn aga liikus peatumata pealinna suunas ning kuna korraldust nende takistamiseks ei olnud, lasti sellel rahulikult sündida.

Kohalolijad mäletavad, et mööduvad sõjaväelased lausa lehvitasid. Isegi osaliselt vormis ja relvastatud Kaitseliidu ja kodukaitse mehed ei tekitanud neis agressiivsust.

Üks väike neljarattaline soomuk jäi teeserva pidama ja edasi enam ei liikunud. Mehed nokitsesid natuke, kolisid ümber teise masinasse ja jätkasid sõitu.

Selteri meenutusel pakkus üks kaitseliitlastest, et soomuki võiks tee äärest kiiresti ära vedada. Tema sõnul oli see üks Paide MEKis töötanud mees, kes tõi kohale traktori, ja teele jäänud masin veeti MEKi aia taha seisma.

“Ärevus oli suur,” sõnab Selter. “Kartsime ikka ka, et mis sellest asjast saab, aga niisama ei tahtnud masinat sinna jätta.”

Hiljem olevat selgunud, et soomukil polnud muud viga, kui paak oli tühi. “Kui ta sellepärast seisma jäi, on see küll imelik, sest vooris liikus ka kütuseveok,” mõtiskleb Selter.

Soomuk olevat jäänud ka mõningate fotode peale, mida sel ajal tehti, kuid need kõik läksid kaduma, kui kaitseliitlaste staap 1993. aastal Paides plahvatuses hävis.

Kõik kartsid hirmsasti

Mis masinast edasi sai, ei oska ta täpselt öelda. Rohkem teadjaid ei paista juhtunul olevat.

Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures Brüsselis, kindralmajor Neeme Väli, kes oli sel ajal Järva maleva pealik, pole niisugusest juhtumist üldse kuulnud.

“Kui need olid järvalased, siis oleks masin varem või hiljem malevas välja ilmunud,” arvab ta.

Nagu ka Selter toob Väli välja, et soomukit oleks saanud sealsamas tankida või siis teise soomuki järel kaasa vedada. Täiesti välistada niisugust juhtumit ta ei tahaks, öeldes, et siis toimuski asju, mis praegu tunduvad suisa ulmelised.

Noore reporterina sel ajal Järva Teatajas töötanud Urmas Glase sõnul läks masinaid kolonnis tõesti katki, kuid neid püüti sealsamas parandada. Selleks liikus vooris kaasa eraldi remondiüksus.

Tallinnasse sõitmisele sattusid varase kellaaja tõttu peale vähesed, kolonni lahkumise sai aga kohalik leht pildile. Oli ka teada, et ööbisid nad Järvamaa piiril Matsimäel ning sealt asusid 22. augusti hommikul taas liikuma.

“Läksime fotograaf Aleksander Luhasaluga otsima tee äärde jäänud masinaid ja kuskil Koigi kandis sattusime peale lõhkenud kummiga veokile,” räägib Glase.

Värskelt Vene sõjaväest tulnuna ta äsjaste armeekaaslaste ees hirmu ei tundnud ning läks meestega julgelt rääkima.

Kuigi dessantväelased suhtlesid normaalselt ja erilise tõreduseta, hoidis juba eakam fotograaf eemale ja väga ligidale masinatele minna ei tihanud. “Täna on seda ehk raske mõista, aga siis oli hirm väga suur. Ega peale minu toimetuses teised sellist lugu tegema minna ei söandanud,” märgib Glase.

Arvatavasti seepärast piirduski kohalik leht sündmuste kirjeldamisel paari pildi ja napi uudisveeruga ning kajastas suures mahus hoopis Paide linna 700. sünnipäeva.

Telefonid ja kuulujutud

Üldiselt murelike inimeste taustal eristus Glase sõnul punt käremeelseid kaitseliitlasi, kes oleksid võinud minna kas või kirkadega kogu kolonni vastu. Sellised mehed võinuks soomuki tee servast vabalt pihta panna, hommikusel kellaajal poleks pruukinud seda eriti keegi ka märgata.

“Ainult et kuskilt oleks see siis pidanud kas või hiljem välja tulema,” arutleb Glase ja märgib, et igasuguseid asju tõesti tehti, kuid ka jutte liikus palju.

“Sel ajal olidki peamisteks infokanaliteks lauatelefonid ja kuulujutud,” tähendab ta. Suurem tehnikaga sahkerdamine läks tema sõnul lahti natuke hiljem, kui hakati asju Tapa sõjaväeosast laiali tassima.

Järva malev sai tõesti ka soomuki, kuid see osteti Neeme Väli sõnul vanarauana hoopis Tallinna sõjaväeosast. “See tehti korda ja peaks minu teada praegugi malevas sõitma,” lisab Väli.

Ka Arvi Niglas ütleb, et selline väike soomuk on tõepoolest olemas ning juba 20 aasta eest paraadidelgi osalenud. “Kaitseliidu algusest peale on toimunud paljugi ning eriti algusaegade fakte on keeruline tagantjärele paika saada,” märgib ta.

Jutt minema veetud soomukist kõlab ajastu kontekstis üsna tõesena ning mehed võisid sellise asjaga hakkama saada küll. Samuti võis see paberiteta masin sama segastel asjaoludel kaduma minna.

“See on ajajärk, kus saab iga asja üle vaielda, isegi Järva maleva asutamise kuupäeva üle vaieldakse. Aga kui selline asi tõesti juhtus ja keegi sellest soomukist rohkem teab, siis ehk hakkab rääkima ja saame teada, mis toimus,” sõnab Niglas.