| Kunstnik Edgar Valter vastab koolilastelt saadud kirjadele. |
|
| |
| Sain Pärnumaalt Jõõpre põhikooli V klassi kunstilembestelt lastelt tüseda paki kirju, pea igas mitu küsimust ja nii mõneski ka joonistus. Kuidas ma jõuaksin küll kõigile eraldi vastata? |
|
| |
| Õnneks tuli abi Maalehelt, kus küsimuste-vastuste jaoks ruumi leiti. Et paljud küsimused kattuvad, on mu vastusedki vahel adresseeritud mitmele küsijale korraga. Arvan, et need küsimused-kostmised võivad ka teisi lapsi huvitada ja nii peaksid kõik rahul olema. |
|
| |
|
| |
| Miks hakkasite kunstnikuks? Kust Te aru saite, et Teil on väga hea joonistusanne? (Kairi) |
|
| |
| Kus õppisite joonistama? (Teele) |
|
| |
| Ma sooviksin teada, kui kaua Teie olete kunstiga tegelnud? (Kristin) Ma vaatan ja imestan, kui hästi Te joonistate! Kus Te nii hästi joonistama õppisite? Kas Te saite kogu aeg kunstitunnis viisi? (Kaspar) |
|
| |
| Kuidas Te kunsti peale sattusite? Kui noorelt Te kunsti tegema hakkasite? (Sevo) |
|
| |
| Teil on vahva habe. Teie pildid on naljakad. Kas Teie vanemad olid kunstnikud? (Sevo) |
|
| |
| Kuidas ja kus Te nii ilusaid pilte õppisite joonistama ja kas Teie ema ja isa joonistasid ka nii hästi kui Teie? (Sigrid) |
|
| |
| Sa aeg, kus tuli küsimusi! Miks ma hakkasin kunstnikuks? Ega see asi nii lihtsalt ka ei käi, et põrutad ühel hetkel jalaga vastu maad ja ütled: "Tont võtku, nüüd hakkan kunstnikuks!" Siis oleks maailmas kunstnikke nagu kärbseid. | | 
Edgar Valter Tartu Poku lasteaia poolt 70. sünnipäevaks kingitud pokuga. |
|
| |
| Arvan, et selleks on eelkõige tarvis kutsumust. Mingit tahet hästi joonistada, katsetada akvarelle, õlimaale... Ühesõnaga - mingi tugev tõmme peab olema. Üks peotäis auahnust ka. Aga kõige olulisem on, et anne ja oskus teineteist toetaksid. Neist ühest üksi ei piisa. |
|
| |
| Aga joonistama õppisin, imelik küll, joonistades. Kuuldavasti ka need, kes tahavad lauljaks saada, kipuvad sagedasti laulma. |
|
| |
| Kunstitundides ma pole käinud. Aga joonistustundides küll. Viisi ma ei saanud. Kahtesid ka ei mäleta. |
|
| |
| Ah et kui noorelt kunsti tegema hakkasin? Kohe, kui mulle pliiatsipulk ja tükk paberit näppu anti! Aga see, mis välja tuli, polnud kunst. |
|
| |
| Ei, minu vanemad polnud kumbki joonistajad. Kui ma olen sündides kaasa saanud mingi kunstipisiku, siis vast emalt. Temale meeldisid pildid. |
|
| |
| Kui oli võimalik, lõikas ta pilte välja ja kleepis oma albumisse. Ja kui kusagil mõni värvitotsik juhtus ripakil seisma, siis leidis ta kohe pintsli ja kukkus värvima. Olgu see taburet, jalapink või mõni uks. |
|
| |
| Pealegi oli ta vend kutseline Läti kunstnik. Maastikumaalija. Temalt sain kingiks ka oma esimesed õlivärvid. Teda ennast pole ma aga näinud - ta oli emigreerunud Ameerikasse. Ja mis õppust ma temalt oleks saanudki - ma ei mõista ju läti keelt. |
|
| |
| Milliseid raamatuid Teile meeldis lugeda, kui olite laps? (Marko) |
|
| |
| Vaat raamatuid meie kodus peaaegu polnudki. Oli piibel ja paar köidet vaimulike lauludega. Natuke viletsavõitu hüppelaud hariduse poole. |
|
| |
| Aga selle korvas raamatukogu avastamine. Sain raamatukogu sagedaseks külastajaks. |
|
| |
| Aga mida lugeda? Õnneks raamatukogutädid nägid mu nõutust ja püüdsid mind ikka aidata. |
|
| |
| Üldiselt lugesin kõike, mis näppu sattus. Mitte ainult lasteraamatuid, vaid ka täiskasvanuile mõeldud tarku pakse köiteid. Mis sellest, et loetust nii mõnigi kord aru ei saanud. Lugemishimu oli suur. Muidugi huvitasid mind eriti illustratsioonid. |
|
| |
| Kes olid Teie esimesed modellid? (Kaspar) |
|
| |
| Oh, nendega polnud küll muret. Meie peres oli kaheksa last ja ümber maja siblis kaks korda nii palju. Kui illustreerisin esimest raamatut (see oli Ellu Elleri "Vanaema jutukera"), siis olid mu vähemad õed-vennad kannatlikud modellid. Kui Sulle satub see raamatuke pihku, siis Sa küll ei ütle, et oi kui ilusad pildid. Ise neid vaadates olen valmis punastama ja pead raputama. Ja küllap ka muigama. |
|
| |
Edgar Valter pokuga.
| | Kelleks Te tahtsite saada, kui olite väike? (Sigrit)
Arvan, et tahtsin saada täiskasvanuks. Ja kasvada pikaks. Täiskasvanuks ajapikku enam-vähem sain, aga kasvu jäigi väheks. Olin võimlemistunnis rivi lõpus, sõjaväes kordusõppustel jälle rivi sabas... Ja siiamaani ei kasva. Vaata et vastupidi... |
|
| |
Kui vana Te olete? (Kristin)
Oh, ära küsigi, peast pudeneb õlgadele saepuru ja muld variseb krabinal. Nojah, möödunud sügisel oli mul juubel - sain 75 aastat täis. Kui vana ma tänavu võiksin olla? |
|
| |
| Palun, kas oleks võimalik teada Teie abikaasa nime ja millega ta tegeleb? (Kristin) |
|
| |
| Oh, mis küsimus ette tuli! Aga vastan meelsasti, sest suuresti võlgnen ma oma kordaminekud lähedastele. Abikaasa nimi on Merle. Ta on elukutselt keeleteadlane ja hoiab silma peal ka minu kirjatöödel. Tema tütar Külli, kes on lõpetanud Kunstiinstituudi (praeguse Kunstiülikooli) graafika erialal, on mulle abiks oma teadmistega ja nii ei saa ma kuidagi ka illustratsioonides praaki toota. Ühesõnaga - meie meeskond on töötanud ladusalt. |
|
| |
| Miks Te hakkasite kirjanikuks ja illustreerima lasteraamatuid? Kas Teil on hea meel, et oskate nii hästi joonistada? (Sigrit) |
|
| |
| Ega ma ei hakanud lastekirjanikuks. Tundsin ühel hetkel lihtsalt vajadust sõna abil rääkida lastele asjust, mis neid võiksid huvitada ja mida üksnes pildiga ei saaks ära öelda. Ega ma ise ennast kirjanikuks peagi, olen ehk pigem kirjutav kunstnik. |
|
| |
| Muidugi on hea tunne, kui see, mida soovid piltidel kujutada, ei takerdu puuduliku joonistamisoskuse taha. Aga juhtub ka seda, et mõni pilt sünnib valu ja vaevaga. Just seetõttu, et joonistamisoskus liiga käpas. Ja kui vahel näibki, et asi on õnnestunud, siis mõne aja pärast vaatad ikka, et oleks võinud teisiti teha. Aga küllap see kuulub asja juurde. |
|
| |
| Mul kunstiõpetuses pole eriti viisi. Aga nelju on küllaga. Kuidas mina saaksin sama heaks joonistajaks kui Teie? (Kristjan) |
|
| |
| Sina, Kristjan, ära muretse. Hinne neli on ka hea asi ja ega need hinded üksi midagi määra. Mina ei mäleta, et oleksin joonistamistundides saanud viisi. Seda mäletan küll, et kippusin tunni ajal klassikaaslastele pilte joonistama. |
|
| |
| Milline on Teie parim pilt? (Kristjan) |
|
| |
| Oi-oi, sellele küsimusele jään küll vastuse võlgu. Eks iga joonistuse, illustratsiooni, karikatuuri või maali juures, mis parajasti käsil, püüan endast parima anda. |
|
| |
| Osa mu maalidest, mis valminud viimase kümne aasta jooksul, on uue aasta esimeste päevadeni näha Viljandis Kondase keskuses. Varem olid need vaadata Haapsalu toomkirikus ja Tallinnas Kiek in de Kökis. Tagasiside näituste külastajate poolt on olnud nii positiivne ja südantsoojendav, et hakka või vägisi uskuma: äkki on mõni just neist piltidest see parim... |
|
| |
| Kas Teile meeldib joonistada pigem loodust või asju? (Merilin) |
|
| |
| Eelistaksin vist pigem loodust. Ja ikka ka inimest selle keskel või foonil. Muidugi on näiteks mõnda vana kohviveskit ka tore joonistada. Aga kui Sa mu kunstieelistusi tahad teada, peaksid lugema hiljuti ilmunud raamatut "Ikka veel kummitab!". Seal on kunstnik Kukkel natuke minu moodi olemise ja mõtlemisega. Aga mitte küll minu sarnane. Välimuselt. Kui, siis vaid kasvu poolest. |
|
| |
| Ma olen Teid palju ajakirjades näinud. Kas te telekas olete olnud? Ma tahaksin Teiega kokku saada. (Peeter) |
|
| |
| Mina olen ka ajakirjades või ajalehtedes enda pilte juhtunud nägema. Võib ära tunda küll. Sihuke väike ja karvakasvanud. Aga telekat Sa vist eriti ei vaata, muidu oleksime telepildi vahendusel mõnikord kohtunud. |
|
| |
| Miks Te valisite endale sellise elupaiga, kus kasvavad pokud? (Merilin) |
|
| |
| Ka pokud meeldivad mulle väga. Nad on sellised naljakad "rabamättad". Kuidas Teie sellisele mõttele üldsegi tulite? (Kristjan) |
|
| |
| Kas pokud kõnnivad tõesti päriselt? (Kristjan) |
|
| |
| Kas pokud on suured või väikesed? (Merilin) |
|
| |
| Kui suureks võivad pokud kasvada? (Sigrid) |
|
| |
| Kas Teid saab tihti Pokumaal näha? (Kaspar) |
|
| |
| Oot-oot, ega mina valinud oma elupaika pokude järgi. Pokud avastasin tükk aega hiljem. |
|
| |
| Aga see pokude mõte tuli väga lihtsalt pähe. Nägin metsaservas lodus seisvaid eri suuruses tarnamättaid. Ja nad näisid just sedamoodi, nagu oleksid mingid väikesed olevused tõmmanud selga rohukuued ja tulnud jalutuskäigule. Küllap nad puhusid omavahel juttu, aga kui mind märkasid, siis jäid vait ja tardusid paigale. Oligi mõte peas. Ja nimi poku tuli ka kuidagi iseenesest. |
|
| |
| Aga pokusid ringi liikumas pole ma tõtt-öelda oma silmaga näinud. Pole ka ime, kuna mu silmanägemine on nii sandiks jäänud... |
|
| |
| Pokud kasvavad eriti suureks mõnes varjulises paigas metsalodus või ojakäärus. Otsige nad üles! Mõned neist on ulatunud mulle peaaegu puusani. Aga sellistele on raske ligi pääseda. Kuulsin asjatundjatelt, et pokud võivad elada rohkem kui kaheksakümne aasta vanuseks. Aukartustäratav ühe mätta kohta, kas pole? |
|
| |
| Ei saa mind Pokumaal näha ühti. Olen praegu päris tõsiselt tõbine ja hoian rohkem voodi ligi. |
|
| |
| Kas Teil on koduloomi? (Eli) |
|
| |
| Kas Teil on ka praegu seesama koer, kellest Te kirjutasite "Pokuraamatus"? (Teele) |
|
| |
| Kui Te elate Võrumaal ja pealegi talus, siis kas Teil ka loomi on? Näiteks kasse, koeri, jäneseid jne. Olen kuulnud, et Teil on olnud kolm koera. Kas nad on alles? Ja kui on, mis on nende nimed? (Kairi) |
|
| |
| Ma tean, et Teil on olnud palju koeri. Ma tahaksin küsida, kas Teil on üldse koer ja mis tõud Teile meeldivad? (Marita) |
|
| |
| Kas Teil on loomi? (Sevo) |
|
| |
| Meil on praegu kaks koera: aastane bernhardiinitüdruk Emma, kes veel kutsikakrutskeid täis, ja ligi kümneaastane, kuid õige krapsakas ja valvas kaukaasia lambakoer Uru. | | 
Emma, Uru, Neegus, Krata, Triibu ja Paabu tõbist peremeest lohutamas. |
|
| |
| On ka neli kassi. Süsimust Neegus, me oma kasside järglane, sai nime "Iika" raamatu järgi. |
|
| |
| Tema tütar Krata on naljaka välimusega, kahara sabaga vigurivänt, kes igale poole jõuab. Koorekohvikarva Paabu ja punasevöödiline Triibu on vennaksed ja sattusid meile Alatskivi kandist. |
|
| |
| Muud lähemad loomad on vabapidamisel. Tiigis käib saarmas. Midagi suupoolist ta sealt ikka leiab, ega ta muidu käi. Sadakond meetrit tarest on kobraste perekond ojale vägeva tammi ehitanud. Sinna on tekkinud väike paisjärv. Ja lootusetu langetatud puude räga. |
|
| |
| Mida veel? Vahel vilksatab metsaserval rebane või silkab jänes, jalutavad üle tee kitsed. Harvemini jääb silma ette mäger või tuhkur. Oh, ja mutid-vesirotid, kes meie meelehärmiks väsimatult maad kaevavad. |
|
| |
| See kutsu, kes oli joonistatud "Pokuraamatusse", on läinud juba koerte taevasse. Kuna ta oli tubli koer, siis loodan, et talle anti ka tiivad. Siis on lihtsam pilvi nuusutada. |
|
| |
| Ma ei vaata koeri tõu järgi - omamoodi toredad on nad kõik. Aga mõni krants võib tõukoerale isegi silmad ette anda. |
|
| |
| Kas Te käite tihti jalutamas looduses, ja kui midagi huvitavat leidub, siis joonistate? (Sigrid) |
|
| |
| Ise ma enam metsakäike ei saa teha, nagu varemalt. Tervis hakkab alt ära hüppama. Hüppaks talle järele, aga ei jõua. See-eest on säilinud muljed varasematest käikudest ja need pole veel alt ära hüpanud. Loodan, et ei hüppagi. Mu metsas uitamistest sündis raamat "Kuidas õppida vaatama". Kui see Sulle näppu peaks juhtuma, siis näed, mida huvitavat mulle pilgu ette jäi. |
|
| |
| Mis on veel Teie huvideks peale joonistamise? (Otto-Georg) |
|
| |
Ma tean, et olete kirjanik ja kunstnik, aga millega Te peale selle veel tegelete? (Marita)
Kui ma veel tõbine polnud, meeldis mulle metsast kõverikke oksi, isevärki roikaid ja kände koju tarida, et neist puuskulptuure teha. Ja õhtuti oli meil kombeks oma väikese perega tare ees lõkke ääres istuda. Olen omamoodi tulekummardaja. Mulle meeldib jälgida leekide mängu lõkkes või kaminatules.
Loe ka Margus Konnula lugu: Edgar Valter - Pöörismäe muhelev Sammalhabe
|
|
