Vanaema palve: Ärge jätke mind siia!

Kuidas Anna Liias 60 aastat pärast surma kaugelt Siberimaa külakalmistu mullast Eestisse oma perekonna matmispaika Raadile jõudis.

Praegune Tartu Linnaraamatukogu töötaja Ene Ruder oli sel ajal pisike plikatirts, kui sünge teekond ta koos perega Novosibirski oblastisse Vengerovo rajooni viis. “Aga kui 1956. aastal tekkis võimalus tagasi Eestisse pääseda, sõitis esimesena Eestisse õde Tiina,” mäletab Ene. “Tiina tuli mõne aja pärast meile justkui külla ning lahkudes võttis minu kaasa.”

Polnud isegi surnuaeda

Teekond kodumaale kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta. Elama pääses Ene isa õe juurde Tartusse, sest tema lapsepõlvekodus olid teised sees ja ega sinna tohtinud minnagi. Ene õppis Viljandis ja Tallinnas raamatukogundust ning on nüüdseks juba hulk aastaid töötanud Tartu Linnaraamatukogus. 1958. a oli kodumaale naasnud juba kogu Liiase pere. Venemaale jäi vaid vanaema Anna Liias – raske elu ja vanadus murdsid ta 1952. aasta 7. märtsil. “Kerge pole olnud kellelgi,” ütleb Ene Ruder. “Vanemad püüdsid, kuidas oskasid ja võisid, oma vaeva ja muret laste eest varjata. Ema ütles hiljem, et nuteti nii sigu söötes kui lehma lüpstes, aga lapsed pisaraid nägema ei pidanud.”