Veenukuteater – riisitaluniku kunst
Valgus langeb Vietnami stiilis majakeseks kujundatud lavadekoratsioonile ning muusika hakkab mängima, kuid eesriie, nagu teatris tavaliselt kombeks, ei tõuse.
Tegu on maailma ainukese veenukuteatriga (Múa Roi Noc), mida Vietnami talupojad on harrastanud juba sajandeid. Allikad vaikivad selle päris algusest, kindel on aga, et juba X sajandil mängiti nukkudega taluelu stseene.
Põhjus, miks algusest nii vähe teada on, seisneb selles, et algselt varjati seda kunstivormi ning etendused toimusid ainult pereringis ning ka oskused anti edasi peresiseselt – vanadelt noortele.
Hiljem toimusid etendused külatiigi ääres, siis sai sellest osa terve küla.
Etendused sees ja väljas
Praegu on veenukuteatri etendustega võimalik tutvuda mitmes Vietnami linnas, nii teatris sees kui ka vabas looduses.
Igal juhul hoolitseb muusikalise tausta eest väike orkester trummide ja traditsiooniliste muusikainstrumentidega, muusikud esitavad ka nukunäitlejate osateksti.
Esimesena tuleb lavale alati kätega vehkiv noor talunik Hiem Teu.
Ta jutustab, et varastas taevas jumaliku virsiku ning saadeti karistuseks maa peale korda looma.
Teul tutvustab kuni 30 lühiloost koosnevat lavalugu. Eesriide taga olevatel näitlejatel endil on käed-jalad tööd täis – tõmbavad nööre, et nukud basseinis liiguksid ja oma trikke teeksid.
Poole kehani vees seisvad aktöörid juhivad eesriide ees liuglevaid nukke, paate, madusid ja pühvleid bambuseesriide tagant 3–4meetriste keppidega.
Kõik nad liiguvad vee peal nagu imeväel, sest kepid jäävad publiku pilkude eest varju.
Veenukuteatri nukud on 30 cm kuni 1 meetri suurused ning kaaluvad 1–5 kg.
Valmis on nad nikerdatud pehmest ja kergesti töödeldavast viigipuust, kaetud veekindlaks tegeva värvi ja vaiguga.
Et nukkude käed ja jalad liiguksid, koosnevad nad mitmest omavahel nööridega ühendatud osast.
Eurooplase kõrva jaoks on kostuv muusika ja jutt ehk harjumatult vaikne ja ühetooniline, see-eest on tiigikesel toimuv väga vaatemänguline ja traditsioonitruu.
Sellist etendust, kus vaatajad istuvad ümber tiigi nagu vanasti, saab jälgida HaNoi etnograafiamuuseumis. Esitatakse steene, milles talupojad võiksid ära tunda oma tegemised ja toimetamised.
Enamik stseene on väga humoorikad, et viia taluniku mõtted argimuredest kõrvale.
Mõnikord näeb naljastseen ette, et kala asemel jääb võrku kinni hoopis naabrimehest kalastaja.
Selleks et kalad vaatajale ka näha oleks, on nad üsna suured, erksavärvilised ja väga energilised, hüpates talupoja ees siia-sinna ning lõpuks tundub lausa, et nad ise vägisi võrku poevad.
Tavapäraselt käib maaelu juurde ka võitlus kahe kirju maoga, kellest talunik muidugi võitu saab. Näidatakse ka laste mündimänge ja pühvlite võitlust.
Mängu tulevad ka müütlised figuurid ja pühad loomad, nagu tuld purskav draakon, fööniks, hiina ükssarvik. Suits ja tuli tekitavad põnevust.
Legendid Vietnamist
Tutvustatakse ka talunikele tähtsaid pidustusi. Kaunid vee peal liuglevad rongkäigud viivad pealtvaataja meeled muinasjuttu.
Kes tahab näha stiilsemaid ja rahulikumaid esitlusi talupoja elust, võib sõita mõnesse suurlinna veenukuteatrisse, kus antakse nähtu kohta selgitusi nii inglise kui ka prantsuse keeles.
Iga teater hoiab oma esituse detaile kiivalt teiste eest saladuses, mistõttu näitetrupid suhtlevad keerulisemate steenide juures oma salakeeles.
Nukkude näo- ja kehaliigutused nõuavad kahe-kolme näitleja liikumise väga täpset koordineerimist. Sest ainult kõige lihtsama tehnika puhul on üks kepp kinnitatud nuku külge.
Nuku keha ülemine osa koosneb paljudest nööridest ning neid on vaja pidevalt kontrolli all hoida.
Kontrolli all peavad näitlejad hoidma aga ka oma tervist, sest talvekuudel külmas vees esinedes ähvardab neid reuma.
Ka selle vastu teab Vietnami talunik efektiivset mõjuainet – suurtes kogustes kalakastet (nuoc mam) ja ingveriteed.
Hanoi veenukuteatri repertuaari kuulub Vietnamis tuntud legend kilpkonnast ja mõõgast, mis aitas XV sajandi Vietnami tähtsaimal kuningal Le Loil hiinlased Vietnamist välja ajada.
Alles siis, kui etendus läbi ja viimased muusikahelid vaikinud, ilmuvad bambuseesriide tagant välja seni rinnuni vees seisnud peategelased – lüli, mis ühendab riisitaluniku argipäeva kunstiga.
