Vello Salo ei visanud kunagi midagi ära. Pirita kloostris avatakse rahvale tema tuba
Need, kes Vello Salot hästi tundsid, kinnitavad, et esiteks oli ta väga süsteemne ja teiseks ei visanud kunagi midagi ära. Praegu käib isa Vello toas kibe sorteerimistöö, et novembris huvilised sinna sisse mahuks.
“Ta ei visanud kunagi midagi ära, pani kõrvale või sokutas teistele,” täpsustab luuletaja Indrek Hirv. Tema teab seda õige hästi, sest on Vello Saloga tema töötoas veetnud mitusada tööpäeva arvutiekraani taga istudes või üle laua maailma asjade üle arutades.
“Vello kurtis alati, et ta ei jõua oma toas korda hoida,” märgib Hirv. “Eks raamatuid oli väikese toa jaoks tõesti liiga palju, aga ometi teadis ta täpselt, kust midagi välja tõmmata.”
Riiulid olid Hirve sõnutsi väga praktilised, kuigi esimest tuli tagumisele ligi pääsemiseks eest ära nihutada. Kahetoaline korter oli spartalikult lihtne, esimene tuba töö ja teine, kitsa ja kõva voodiga, magamiseks.
