“Viimane võmm” – uus haarav detektiivisari
Sarja stsenarist ja režissöör on Gerda Kordemets.
Gerda Kordemets, kuidas krimisari “Viimane võmm” teieni jõudis?
Olen nüüd juba üle kahe aasta vabakutseline. Kuna olen võimeline tegema eri asju, siis töö puuduse üle nuriseda ei saa.
Kui aga helistas Raivo Suviste ja pakkus “Viimase võmmi” tegemist, siis mõtlesin hästi kiiresti, kuidas saaksin pooleliolevate asjadega ühele poole ning asuda “Viimase võmmi” tegemise juurde. Seda enam et koostööd Üllar Saaremäega olen juba ammu soovinud.
Olete selle sarja stsenarist.
Tegelikult on sari välja mõeldud Saksamaal, aga minu ülesanne oli kirjutada see kohalikesse oludesse. See tähendab, et tegevus toimub Eestis, tegelased on Eesti inimesed.
Sakslased ise on seda juba mitu hooaega teinud. Meil on kevadhooajal plaanitud 13 osa.
Millest “Viimane võmm” räägib?
Omapäraseks teeb kogu selle loo peategelane ja tema saatus. Tavaelus sellist asja muidugi ei juhtu, aga Üllar Saaremäe kehastatud mõrvauurija Mikk Kotkas oli 1990ndatel oma osakonna raskekahurvägi, kelle töömeetodid olid ehk pisut tahumatud, aga see-eest väga tulemuslikud. Kuid ühel õnnetul päeval sai Mikk kuulitabamuse pähe ja langes ligi kahekümneks aastaks koomasse.
Nüüd, aastal 2014, saab Mikk uue võimaluse. Temaga sünnib ime – ta tuleb koomast ootamatult välja ja leiab end vahepeal totaalselt muutunud maailmast.
Ometi ei kavatse ta, käed rüpes, istuma jääda. Temas vemmeldab endiselt politseinikuveri ja pealegi tahab mees üles leida kurjategijad, kelle süül ta parimad aastad oma elust haiglavoodis vegeteeris.
Nii et pärast koomast ärkamist suudab mees tänu metsikule tahtejõule läbida kiiresti rehabilitatsiooni ja ta võetakse tagasi politseisse tööle. Tegu on politseinikuga, keda omal ajal väga hinnati.
Oma natuurilt on ta pigem kinnine – varjab oma tegelikku mina naljade, 80ndate riietumisstiili ja vanade kommete taha.
Tänapäeva politseitöö erineb aga suuresti sellest, mida Mikk mäletas. Sellest on saanud üks reeglite ja eeskirjade virvarr, mille kõrvalt pättide jahtimisele enam õieti aega ei jätkugi. Mikk on aga tegudemees, ja moodne bürokraatia lendab pikema jututa prügikasti.
Miku nii kiire tööle naasmine on puhtalt tema kunagise paarimehe teene, kellest vahepeal on saanud politseikomissar. Kuid see teene pole olnud päris omakasupüüdmatu. Nimelt loodab komissar Mikust politseile head mainekampaaniat – kas see ka õnnestub, on iseasi.
Paistab, et keerulisi suhteprobleeme on selles sarjas parasjagu.
Jah. Miku uueks paarimeheks saab nooruke Anders, kes on – vähemalt Miku arvates – lihtsalt koolitarkust täis tuubitud, aga tegelikus elus kogenematu algaja. Keeruliseks teeb nende suhted see, et meeste maailmavaated on vastandlikud ning nende ühtlustamiseks kulub päris palju aega ja vaeva. Anders on helge natuur, omal moel esteet, toitub (erinevalt Mikust) tervislikult ning püüab täita reegleid, mida tema paariline – kas või põhimõtte pärast – iga hinna eest eirab.
Üle kivide ja kändude alanud koostöö jõuab siiski selleni, et neist saab professionaalselt hästi toimiv meeskond.
Mikk peab kohanema ka oma tundmatuseni muutunud eraeluga. Paarkümmend kooma-aastat on jätnud ta ilma abikaasast, kes otsustas vahepeal eluga edasi minna. Eksabikaasa uus elukaaslane töötab aga Mikuga samas osakonnas kohtuarstina ja töö sunnib neid alatihti kokku puutuma. Ka suhted tütrega on keerulised, sest kunagisest plikatirtsust on sirgunud noor tark naine...
Tütrega suhtlemist Mikk esiotsa pelgab. Kontrolliva loomuga inimesena püüab ta iseseisva tütre elus endalegi tundmatut isarolli täitma hakata.
Olukorda komplitseerib ka asjaolu, et kunagi parimad sõbrad olnud Roland Mõisnik ja Mikk Kotkas peavad suutma koos töötada. Roland on Miku eksabikaasale hea elukaaslane ja on olnud ka hea isa Miku tütrele.
Mida selles krimisarjas rohkem on, kas armastust või paugutamist?
Ütleksin, et kõik on tasakaalus. Igas osas uuritakse päris kummastavat mõrvalugu. Selle kõige käigus juhtub igasuguseid asju – saab nalja, näeb põnevaid seiku peategelase elust. Olulisel kohal on inimsuhted.
Sarjas osaleb mitu Rakvere teatri näitlejat.
Jah, sest peaosalist mängib Üllar Saaremäe ning loomulikult oli ta huvitatud, et saaks partneriteks näitlejad, kellega on harjunud koostööd tegema.
Tegelikult oli algul plaan seda sarja üldse Rakveres üles võtta, kuid läks siiski teisiti.
Tegelased
Kes on kes
- Mikk Kotkas (Üllar Saaremäe) – tippvõmm, kes sai 1993. aastal ühes tulistamises õnnetul kombel kuuli pähe ning langes koomasse. Nüüd, 20 aastat hiljem, ärkab ta imeväel üles ning naaseb kriminaalpolitseisse uurijaks.
- Anders Prikk (Robert Annus) – noor andekas kriminaaluurija, kes pannakse Mikule partneriks eesmärgiga teda tänapäeva eluga kurssi viia, ja lootuses, et vastandid täiendavad teineteist.
- Laura Kotkas (Tiina Mälberg) – Miku abikaasa, kes istus viis aastat tema voodiveerel, kuid otsustas siis eluga edasi minna.
- Arabella Kotkas (Saara Kadak) – Miku tütar, kes oli isa õnnetuse ajal kuuekuune.
- Martin Tammets (Velvo Väli) – Miku kunagine paarimees, kellest vahepeal on saanud politseikomissar.
- Tanja Murrik (Ülle Lichtfeldt) – kaunis politseipsühholoog, kes peaks Miku tema karbist välja meelitama ja terveks tegema. Kuid Mikk esindab põlvkonda, kelle meelest psühholoogid on üsna kasutud ja tülikad tegelased. Ometi paelub ka Mikku Tanjas miski.
- Roland Mõisnik (Jaanus Rohumaa) – Miku endine sõber.
- Baaridaam Rita (Carmen Mikiver) on Miku ammune sõber, tema baari kohal üüritoas leiab Mikk nüüdki ajutise elupaiga. Naise juurde baari pageb Mikk alati, kui on õnnetu või segaduses. Rita näib teadvat kõike Miku minevikust. Ja Mikul pole tema ees saladusi nüüdki.
