Võtmetähtsusega kõrgendik: Toompea
Tallinn võis keskajal kõrgest soost külalisele paista rikka ja lahke linnana, kus komtuuri peolauda viis ööd ja päeva järjest toitu ette kanti.
Tallinn võis keskajal kõrgest soost külalisele paista rikka ja lahke linnana, kus komtuuri peolauda viis ööd ja päeva järjest toitu ette kanti. Kui külaline lõpuks vankuval sammul maikuu mahedasse öösse astus – kirjeldab Indrek Hargla romaanis “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” –, näi- sid Toompea tumedalt kumavad müürid “kui pimeduseriigi varjud, mis ta ümber kokku tõmbuvad”.
Tänapäeval võib palituhõlmu koomale kiskudes astuda tuulekoridoridena kitsastel tänavatel, silmitseda merele siirduvaid valgeid laevu vaateplatvormidel, einestada Neitsitorni hubases ja valgusküllases restoranis. Kuid ajas tagasi rännata, selleks vajalikku aeglasemat tempot leida polegi nõnda kerge, ehkki märke, justkui võluvõtmeid leidub Toompeal tegelikult igal sammul.