Mõningaid huvitavaid kilde Eesti riigimetsanduse saja aasta kohta:


1920. aastal töötas riigi teenistuses 28 metsandusliku kõrgharidusega inimest, neist kaheksa olid eestlased.

Suureks probleemiks oli salaküttimine riigimetsas, ehkki jahiloa saamine oli muudetud üsna lihtsaks. Harvad polnud metsavahtide ja salaküttide vahelised tulistamised, kus hukkus mõlema poole esindajaid.

Ennesõjaaegse vabariigi ajal suudeti aastas rajada umbes 4000 hektarit uusi metsakultuure, valdavalt istutati ja külvati mändi ning kuuske.

Kogu iseseisvusperioodi vältel kütiti Eestis vaid üheksa karu. Karujahiload müüdi enampakkumisel, neist kalleima eest maksti 331 krooni, mis oli metsaülema kahe kuu palk.

Punavõimu repressioonid tabasid metsasektorit valusalt, ainuüksi 1941. aastal hukati 30 metsateenijat, paljud surid vangilaagrites ja asumisel. Metsavendade abistamise süüdistuse tõttu toimus 1948. aastal suur arreteerimine metsavahtide hulgas.

Teine maailmasõda tõi kaasa metsade pindala pideva vähenemise, mis rahvamajanduse taastamise sildi all tehtud raiete tulemusel jätkus veel mõned aastad pärast sõda.

1951. aastal toimus nihe metsauuenduses – kui varem rajati uut metsa külvi teel, siis nüüd muutus valdavaks metsa istutamine.

1957.–1958. aastal alustati Permi masinatehases mootorsaag Družba seeriaviisilist tootmist. Saagi konstrueerinud töögruppi juhtis eestlasest füüsik Boris Kabur (hilisem näitekirjanik ja tõlkija).

Sotsialistliku tootmisloogika mõjul saavutas 1960. aastatel tipu soode ja liigniiskete metsamaade kuivendamine. Intensiivne märgalade kuivendamine seadis ohtu paljude rabade saatuse.

Aastatel 1967 ja 1969 tabas Eestit kaks suurtormi, mille tõttu hävis üle 4% Eesti puistutest. Tormidele järgnenud ulatuslik üraskirüüste suutis hävitada ligi 2 miljonit tihumeetrit metsa.

1975. aastal kuulutati Lahemaa rahvuspark looduskaitsjate nõudmisel üldise jahikeeluga alaks. Juba ülejärgmisel aastal sellest aga loobuti, sest ulukikahjustused metsades osutusid oodatust palju suuremaks.

1980. aastatel olid metsamajanditest saanud suured, tugevad ja prestiižsed ettevõtted, millel olid oma lasteaiad, kauplused ja puhkekodud.

Taasiseseisvumise järel oli riigimetsanduse üheks suuremaks probleemiks ebaseaduslik raie, 1995. aastal varastati riigimetsast ligi 27 000 m³ metsa.

1998. aastal kaotati Eestis metsavahi ametikoht, mis oli püsinud üle 300 aasta.

1999. aastal loodi Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK. Aastal 2010 tõusis RMK Eesti mainekaimaks tööandjaks.

Praegu on levinuim puu riigimetsas mänd, mis moodustab 43% riigimetsa puidutagavarast. Järgnevad kask (22,8%) ja kuusk (21,3%).

2013. aastal jõudis Eestisse šaakal, keda praegu ei peeta enam võõrliigiks, vaid uueks liigiks meie looduses.

2018. aasta seisuga on 28,6 % riigimetsadest range kaitse all, 7,6% majanduspiirangutega ja 63,8% majandatav.

Tööandjate maine pingereas hoidis RMK nii 2016. kui 2017. aastal kõrget kolmandat kohta, mis näitab, et metsamehe kutse on endiselt väga hinnatud. 2018. aasta lõpu seisuga saab riigimetsas tööd kokku 6300 inimest, kellest 693 töötab põhikohaga RMK-s.

Kasutatud on materjale Sagadi metsamuuseumi näituselt „100 sammu metsateel” ja raamatust „Sada aastat metsa lugu” (2019).


Jaga
Kommentaarid