Niiskuse ja kvaliteedi näitajate määramiseks on kõikidel suurematel teravilja kokkuostjatel varumispunktis spetsiaalsed kaalukojad, kus ka labor, milles taadeldud seadmetega määratakse vilja kvaliteedinäitajad. Puhuks kui teravili mingitele kriteeriumidele ei vasta, on kokkuostjatel eri lahendusi.

Vilja niiskust tasub mõõta ka põllul

Viljakoorem võidakse üldse tagasi saata, aga üldiselt pakutakse nn hinnakorrektsiooni ehk siis makstakse vähem. Uue hinna arvutamiseks on valemeid ja metoodikaid ning sellisel juhul jääb juba vilja tooja otsustada, kas nendega nõus olla või mitte.

Näiteks lubatud niiskusetaset ületava vilja võtab kokkuostja tavaliselt küll vastu, kuid viidates vajadusele see veel kord üle kuivatada, soostub maksma selle eest näiteks 10% vähem kui normikohase niiskusega vilja eest.

Seetõttu on põllumehel mõistlik oma vilja olulisemaid kriteeriume ise juba enne teada. Selleks on välja mõeldud mitmeid abivahendeid, näiteks selliseid, mis aitavad vilja niiskusesisaldust määrata.

OÜ Agri Partner juhataja Argo Kukk kirjeldab üht Taanis toodetud uudset teraviljade niiskusemõõtjat kui käepärast vahendit, millega kiiresti oma vilja niiskusesisalduse põhilised parameetrid teada saab.

Portatiivne kohvrisse pakitav niiskusemõõtja annab põllumehele indikatiivse näitaja, mida on vaja teravilja käitlemisel teada, aga mis siiski ei ole pädev tulemus kokkuostja juures.

„See on purustava kambriga niiskusemõõtja. Kambrisse pandud terad muljutakse puruks ja niiskust mõõdetakse nende terade elektrijuhtivuse kaudu. Eri kultuuride niiskusesisalduse mõõtmiseks tuleb seade vastavalt kalibreerida,” selgitab Argo Kukk. „On olemas ka terasid muljuv niiskusemõõtja, aga purustava variandi puhul on mõõtmistulemus täpsem.”

Terasid purustava mõõtmisseadme mõningane miinus on see, et selle kambrisse mahub vaid üliväike kogus teri, 8–11 ml, ja kui vili on väga prahine, siis ei pruugi seade terade niiskust kõige täpsemini kätte saada.

Teraviljakasvataja peab ikka oma vilja niiskusesisaldust mõõtma. Isegi siis, kui suvi on lõikusperioodil nii kuiv nagu mullune, tuleb veenduda, et vili on kokkuostu saatmiseks normis.

Tavapärane on vilja niiskuse mõõtmine siis, kui see jõuab kuivatisse. Uuemad uuringud soovitavad aga mõõta terade niiskust juba põllul. Nii saab teha täpsemaid otsuseid.

„Ennekõike on terade niiskust vaja mõõta põllul, et otsustada, millises järjestuses lõikama hakata, sest kultuurid valmivad eri ajal. Eks põllumees püüabki erinevaid kultuure külvata nii, et koristusperiood saaks hakata pihta, ütleme juuli keskpaigast või lõpust, ja sedamööda, kuidas viljad põldudel valmivad, saab neid järjest koristada. Niiskust mõõtmas võib käia aga juba ajal, kui vili veel nii-öelda püsti on. Nõnda saab teada, millisele põllule on paras minna esimesena, kuhu veidi hiljem jne.”

Pärast seda, kui vili on kuivatisse jõudnud, tuleb ka seal niiskust mõõta. Kokkuostja ei taha liiga niisket ega liiga kuiva vilja.

Purustavatel mõõtjatel on lisaks konkreetse viljakoguse niiskuse näidule ka keskmine näit, mis kuvab seda niiskust, mis on tuletatud ühel põllul näiteks kolmest-neljast kohast võetud proovide keskmisest tule­musest.

Mõõtjas olev terade kogus on väike ja tulemuse muutmiseks piisab mõnest rohelisest terast selles proovikoguses. Argo Kukk soovitabki võtta ühelt põllult vähemalt kolm proovi eri kohtadest, et saada nende keskmine näit ja selle järgi otsuseid teha.

Käsikombain ja teised abivahendid

Viljaproovide võtmise abivahendiks on välja mõeldud käes kantav miniatuurne kombain, mis lõikab vilja analoogselt päriskombainiga, hekseldab terad välja ja kogub punkrisse, nagu see ikka käib. Sellest käsikombainist läbi käinud vili on suhteliselt sarnane sellega, mis tuleb päris kombainist. Ehk üksjagu ehedam, kui lihtsalt sõrmedega terasid viljapeast välja pudistades. Argo Kukk kinnitab, et sellise riistaga proovivilja võttes saab agronoom kohe aru, kas suurel kombainil on õige aeg põllule sõita või on veel vara.

Muidugi on võimalik enne koristust niiskuseproovi üldse mitte võtta või teha seda põlise kombe kohaselt tera hamba all proovides. Kel selline omaenese tarkusest lähtuv kõhutunne töötab, siis ega peagi selleks mingeid tehnilisi, 350–500 eurot maksvaid abivahendeid soetama. Samas on mõõtmisseadmed tänapäeval väga täpseks läinud, kogu viljapartii hinna määramisel võib küsimus olla 0,5–1% niiskuses ja seda vahet ei pruugi pelgalt hambaga katsudes ära tunda.

Argo Kukk rõhutab, et kõik sellist tüüpi portatiivsed niiskuse- või mõne muu analüüsi tegemise vahendid on indikaatorvahendid ega konkureeri laborianalüüside tulemusega selles mõttes, et laborile jääb alati n-ö viimane sõna.

Kui niiskus võiks olla konkreetse mõõtühikuna üheselt mõistetav, siis Kuke jutust tuleb välja, et see ei ole seda mitte.

Vanasti mõõdeti vilja niiskusesisaldust ahjus viljaproovist niiskuse väljaaurutamise teel, nüüd aga on kõikides kokkuostupunktides olemas spetsiaalne infrapunaseade, mis peab vastama nõuetele, olema pädeval instantsil kontrollitud ja mille näit on kokkuostjale nagu aamen kirikus.

Samas on mitmed kogemustega teraviljakasvatajad öelnud, et ühe kokkuostja juures näitab üks ja sama viljapartii üht tulemust, teise juures hoopis teist, kuigi mõlemal on ühesugune laboriseade. Samuti ei aktsepteeri kokkuostjad neid niiskusenäite, mille põllumees ise oma indikaatorvahendiga mõõtnud on ja eks infrapunamõõtja peakski andma täpsema tulemuse.

„Oleme soovitanud teraviljakasvatajatele, et kui esimene partii vilja on kokkuostu viidud, siis võetaks sellest viljast, mis on juba laborianalüüsi läbinud ja mille tulemus on teada, kotike endale kaasa,” räägib Argo Kukk. „Siis saab juba proovitud vilja põhjal ära kalibreerida oma koduse niiskusemõõtja, et seadistustes oleks kogu aeg näha ka labori näit.”

TASUB TEADA

Teravilja vastuvõtu tingimused

Toiduvili jaotatakse sortide järgi kvaliteedigruppidesse (I–V kategooria), söödavili jagatakse sortide kaupa, eraldi kvaliteedigruppe ei määrata.
Eraldi võetakse vastu ja hinnatakse mahevilja.
Ostu korral müüja laost arvestatakse teravilja hinnast maha transpordikulu.
Kokkuostuhinnad sõltuvad teraviljade börsihindadest.
Lepingulistele klientidele makstakse toodud vilja eest üldiselt nädala jooksul, mittelepinguliste klientide maksetähtaeg võib ulatuda 60 päevani.

Toiduvili

Vili peab vastama minimaalsetele toiduvilja kvaliteedinõuetele, ei tohi sisaldada väliste haigustunnustega, riknenud ega mädanenud seemneid, peab olema teraviljale iseloomuliku värvuse ja lõhnaga.
Lubatud niiskusesisaldus 11–14%.
Toiduvilja lubatud prügilisand kuni 2%, prügi alates 1% arvestatakse hinnast maha.
Toidunisu I kategooria proteiinisisaldus peab olema minimaalselt 14%, mahukaal 770 g/l, kleepvalk min 28% ja teralisand maksimaalselt 5%, sh peentera maksimaalselt 3%. Peenteraks liigitatakse läbiminek 2,0 × 20 mm sõelast.
Toidurukki I kategooria mahukaal 720 g/l, teralisand kuni 4%, sh peentera kuni 3%, peentera läbiminek 1,8 × 20 mm sõelast.
Toidukaera I kategooria vili peab olema mahukaaluga vähemalt 540 g/l, kestata nn võõrtera osakaal maksimaalselt 5%. Peentera läbiminek 1,7 × 20 mm sõelast.

Söödavili

Teralisandite (muud teraviljad, kahjustatud või rohelised terad) osakaal 5–7%, söödaodra puhul kuni 12%.
Lubatud niiskus kuni 14%.
Mahukaal: nisu 720, rukis 680, oder 620, kaer 520 g/l.
Prügilisandid maksimaalselt 3%, märja vilja puhul kuni 4%.
Kasvama läinud terade osakaal maksimaalselt 2,5–6%.
Fusarioossed terad maksimaalselt 0,1%.
Söödavilja puhul loetakse peenteraks (kiduraks teraks) nisu puhul läbiminek 2,0 × 20 mm sõelast, odral 2,2 × 20 mm sõelast.

Õlikultuurid

Lubatud niiskus 6–9%.
Prügilisandid 2–4%.
Ülekuumutatud terad kuni 5%.
Õli baasiline sisaldus vähemalt 40%.

Kaunviljad

Niiskus maksimaalselt 14%.
Prügilisand kuni 2%.
Söödavilja puhul eraldi kvaliteedinõudeid pole, toiduherne ja oa puhul on lubatud kuni 4% laigulisus (rohelised-pruunikad-mustad täpid, pruunikad-kollased laigud, plekid), kahjuri­kahjustusi kuni 3% ja vigastatud seemnete osakaal kuni 5%.

Allikas: Oilseeds, Scandagra, Eesti Taluvili, Tartu Mill, Eesti Vili, Agritel International

Jaga
Kommentaarid