Kõikvõimalikes vormides matkamine on selle pere elu osaks olnud Briti ja Viljari kohtumise esimesest hetkest alates.

“Jah, me saime kokku matkaringis. Viljar oli seal käinud juba ammu, mina aga uustulnuk. Juhtus nii, et kui jalgrattaga kohale väntasin, oli just Viljar see, keda ma esimesena nägin, teised tulid hiljem,” naerab Britt. “Mina oli siis 12- ja Viljar 16aastane.”
Briti vanaema Elisabeth enne II maailmasõda.
Kohtumisest algas sõprus, millest hiljem kasvas välja ühine elu – armastus, abielu ja lapsed. Tulitid on seaduslike kaasadena koos elanud 23 aastat. Kogu selle aja vältel on nende elu loomulikuks osaks olnud matkamine.
Väike Britt koos emaga.

Seljakotist purjekani

Ilmselt pärisid mõlemad matkahuvi oma vanematelt: Viljari peres harrastati autoreise, nii Eestis kui väljaspool seda, Britt külastas ema-isaga Rootsis elavaid sugulasi üsna sageli ja käis emaga ka Soomes tuttavatel külas.
Vanu fotosid vaadates tundub, et purjekas ja Viljar said kokku juba lapsepõlves.

Nõukogude ajal pakkisid noored koos sõpradega seljakotid kaks korda aastas – suvel jalgsi- ja talvel suusamatkale. Käidud sai nii Koola poolsaarel kui Kuriili saartel, Siberist rääkimata.

Oma lapsi Monikat ja Kasparit on Tulitid oma rändudele kaasa võtnud nende sünnist saati. Algul, kui järeltulijad väikesed olid, käidi autoga, hiljem ka seljakotimatkadel.
Raamatuhuvi näitas Viljar üles juba väiksena.

“Reisipisiku olen ma kindlasti just vanematelt külge saanud. Vaatamata sellele, et rahalised võimalused olid 20 aastat tagasi palju kesisemad, leidsid vanemad ikka pea igal aastal võimaluse koos mõni tore reis ette võtta,” meenutab Monika.

“Ajast, kui me vennaga laste­aias või algklassides käisime, on eredaimalt meeles autoreisid Lätti, Soome, Rootsi ja Norrasse. Eriti põnev oli koos Rootsis elavate sugulastega Põhja-Norras käik. Kaheksa-aastase lapse jaoks oli polaarpäeva kogemine, öösel kella kahe ajal taevas särava päikese all telkimiskoha otsimine ja mägede vahel sõitmine väga meeldejääv,” kõneleb Monika.
EÕM. Leia pildilt Viljar.

Hiljem tulid ka käigud kau­ge­matesse paikadesse – His­paa­niasse ja Indiasse näiteks.

PURJEJAHT TEAKITA
Allikas: Britt ja Viljar Tulit
Alus ja ümbermaailmareis
Pikkus: 9,33 m ehk 31 jalga
Laius: 2,87 m
Süvis: 1,8 m
Veeväljasurve: 4 tonni
Grootpuri: 15 m²
MMSI: 276002550
Reisi kestus: kaks aastat – 15. augustist 2015 kuni 15. augustini 2017
Reisi pikkus: 37 549 meremiili
Jahti ei müüda. Teakita läbib hoolduskuuri ja Tulitid jätkavad sellega purjetamist.
Pikim Briti ja Viljari senistest seiklustest – ümber maakera purjetamine – kestis päevapealt kaks aastat, 15. augustist 2015 kuni 15. augustini 2017.
Lapsena harrastas Viljar judot.

Lisaks kõigele muule teeb selle reisi hämmastavaks ja eriliseks asjaolu, et purjetamise juurde sattusid nad mõlemad alles täiskasvanuna, kolmekümnendates eluaastates. Ning veelgi enam – teadaolevalt on Britt esimene eestlanna, kes Eesti lipu all ümber maailma purjetanud.

Esimene eestlane, kes Eestis ehitatud purjekal Ahto Eesti lipuga “munale tiiru peale tegi” – nii ta ise ütles –, oli Ahto Valter. Aastatel 1938–1940 New Yorgist New Yorki kulgenud reisil oli küll kaasas ka tema abikaasa Margaret F. R. Duff, kuid proua polnud Eesti soost, vaid ameeriklanna.
Briti ema ja isa pulmapäev 1960ndatel.
Purjetamismaailma sattusid Britt ja Viljar juhuslikult. “2000. aastate alguses veetsime ühe järjekordse matka lõpul paar päeva Barcelonas. Sealsesse jahisadamasse sattudes imetlesime kauneid aluseid ja rõõmsaid inimesi, kes, proviandikotid näpus, oma purjekate poole astusid või kokpitis päikesepaistet nautisid, veiniklaasid ja snäkid laual. Ning mõte sellest, kui tore võiks olla jahiga niimoodi paigast teise kulgeda, hakkaski me peades idanema,” kirjeldab Britt oma blogis päeva, millest sai alguse elu purjede all.
Briti isa noore mehena 1960ndatel.

Edasi tulid väikelaevajuhi kursused ja mitmed purjetamisreisid võõrastel jahtidel. Esimese oma jahi, 21jalase, ostsid Tulitid 2008. aastal. Kolm aastat hiljem leidsid nad, et ära kuluks suurem alus. Mõeldud – tehtud. Rootsist leiti ja toodi Eestisse Teakita, 1970. aastatel ehitatud tugeva plastkerega 31jalane avamerejaht.

Videos räägivad Britt ja Viljar Tulit sellest, kuidas nad purjetama hakkasid ja endale Rootsist paadi ostsid.

Austus on peamine

Ümber maailma purjetamine polnud siiski eesmärk, mingit saavutusevajadust Tulititel polnud. See lihtsalt kujunes kuidagi niiviisi välja.
Britt Tulit rattamatkal.
Viljar Tulit kaljuronimise trennis.

“Meil oli võimalik rahaliselt ning ka ajaliselt kodu- ja tööelust kaheaastane paus võtta. Lapsed olid piisavalt suured, et pisut iseseisvat elu harjutada, pangalaene meil kaelas polnud ja sääste olime ka natuke kogunud. Läksime merele mõttega lihtsalt purjetamist nautida. Esimene eesmärk oli Biskaia lahe ületamine, sealt edasi Kanaaridele seilamine, ja noh, Atlandi mõtlesime ka ületada. Kuni Kariibideni kulges reis nii hoogsalt, et me ei jõudnud isegi koduigatsust tunda,” ütleb Britt.

Sõpra tuleb austada nagu iseennast, nii et saad talle alati sirgelt silma vaadata.
BRITT TULIT

Vähema jutuga Viljar noogutab ning lisab: “Jah!” Mingil hetkel otsustati üheskoos – teeme ära selle ümbermaailmareisi. Ja tegidki.

Tööülesanded olid pikal reisil jaotatud nii, et Viljar tegeles navigeerimise, teekonna planeerimise ja paadi juhtimisega. Temale kui tehnilise taibuga inimesele sobivad need tegevused paremini kui Britile. Britt aga tegi kõike muud mis vaja – muretses näiteks toidu lauale, ja kui oli tarvis masti minna, et midagi parandada, laskis Viljaril ennast üles vändata. Asju, mida sai teha koos, tehtigi koos. Üks oli eestvedaja ja teine toetas.
Briti ja Viljari pulmapäev 1994. aastal. Ühtki külalist polnud kutsutud, kuid kolleegid üllatasid. Improviseeritud pulmalaud kaeti autokapotile.
Britti ja Viljarit vaadates näeb ka võõras, et nende suhe on soe, teineteisega arvestav ja lugupidav. Mil moel on see püsinud kõik need aastad, mille jooksul on palju aega veedetud oludes, kus pelgalt iseendaga olemiseks suurt ruumi pole? Eluolu väikese jahi pardal on eriti kokkusurutud, et mitte öelda suisa kitsas.
Britt ja Viljar Tulit pulmapäeval koos vanamemmega.
“Eks see on see vana matkatarkus, mis muud. Lastena matkaringiga matkale minnes laskis juhendaja igaühel iga kord enne teeleasumist sõrme kirveterale panna ja vanduda, et austame oma sõpra nagu iseennast ning saame talle alati sirgelt silma vaadata. Seda mõtteviisi kanname siiani endaga kaasas,” ütleb Britt ja vaatab koduse Kalevi Jahtklubi fuajeebaaris üle laua Viljarile silma. Mees naeratab habeme varjus ja noogutab.
Pärnumaal metsade rüpes asuv maakodu nägi ostes välja selline.
Monika Tulit: mida ma emalt ja isalt õppinud olen
Just sellise riietuse andis Monikale Indias selga fotosessiooniks kohale tellitud fotograaf.

Olen oma vanematega alati hästi läbi saanud, nad on mind mõjutanud ja õpetanud väga palju. Nende pikalt reisilt tooksin välja selle, et ei tohi karta oma unistusi teoks teha. Asjad, mis esmapilgul ääretult suured ning keerulised paistavad, on tavaliselt siiski saavutatavad – tuleb vaid ise piisavalt leidlik olla ning õiges suunas tegutseda.

Samuti olen nendega koos elades kogenud, kui oluline on leida enda kõrvale õige inimene, kellega koos ühiste unistuste poole püüelda. Üksteisele toetudes on lihtsam edasi liikuda ja ettetulevad raskused edukalt ületada.

Olen neilt õppinud sedagi, et oma tee elus võib leida nii noorena kui ka alles hilisemas eas, kui mitmed rajad juba läbi proovitud. Isa Viljar astus pärast gümnaasiumi kohe ülikooli, lõpetas selle ja on kogu edasise elu IT alal töötanud. Ema Britt on aga proovinud mitmeid haridus- ja töövaldkondi, lõpetanud Mainori ettevõtluskõrgkooli, kuid otsustas nüüd keskenduda hoopis alati armsaks hobiks olnud käsitööle ja õppida sadulsepaks.

Minu vanemad on näide sellest, et õnnelik ja edukas saab olla mõlemal juhul.

Britt käis leeris Kaarli kirikus.
Vanavanaema ja lapselaps Monika.
Briti vanemad, vend oma lastega ning Briti ja Viljari lapsed Pärnumaal maakodus.
Briti ja tema venna lapsed maakodus.
Britt ja Viljar koduses Kalevi Jahtklubis 2015. aasta purjetamishooaega avamas.
Briti ja tema venna lapsed maakodusse ehitatud mängumajas.
Seekordne reis on perekond Tuliti mägedesse viinud.
Mägimatkal.
Indias koos perega, kelle juures elati.
Kaspar ja Monika said Moskvas suhkruvatiga maiustada.
Viljar ja Britt Tulit koos laste Kaspari ja Monikaga Moskvas.
Moskva.
Moskva.
Monika Moskva rongis asju pakkimas.
Viljar ning Briti isa Kaspari ja Monikaga Hispaanias.
Kaspar ja Monika mägedes.
Monika ja Kaspar vanaisaga lennujaamas.