Haigla õendusabi eesmärk on säilitada ja võimalusel parandada patsiendi tervislikku seisundit, toimetulekuvõimet ja vajaduse korral leevendada vaevusi. Kohalike patsientide vajaduste hindamiseks ja teenuse kvaliteedi parendamiseks viidi Eestis haigekassa tellimisel läbi kliiniline audit iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise kvaliteedi ja põhjendatuse kohta.

Auditimeeskonna liikmed Miia-Kersti Sultsmann ja Lilia Leppsaar selgitavad, et patsiendikeskne ravi ja hooldus hõlmavad nii tervise-, toimetuleku- kui ka sotsiaalseid probleeme. Olgugi et õendusabi ei ole sama, mis on hooldekodu ja hoolekandeteenused, on siiski kokkupuutepunkte, sest sageli põevad ka hooldekodude elanikud kroonilisi haigusi.

Patsiendikeskne tervishoiusüsteem

Patsiendikesksus on tervishoius laialdaselt kasutatav termin, mille all mõistetakse vajaduste ja eelistustega arvestamist, individuaalsete väärtuste tunnustamist ja vabadust otsuste tegemisel.

“Kõigil patsientidel on õigus võrdsele kohtlemisele sõltumata tema sotsiaalsest staatusest. Sellepärast on teenuse osutamisel üheks kvaliteedi mõõdupuuks patsiendi rahulolu,” toovad dr Sultsmann ja Leppsaar välja auditi läbiviimise tagamaid. “Patsiendi heaolu tagamiseks on oluline, et nii haige kui ka tema lähedased osaleksid hoolduse planeerimises,” rõhutavad nad.

Õendusteenuse osutaja seisukohalt väljendub patsiendikesksus eetilistes põhimõtetes: “Positiivne suhtumine eakatesse, patsiendi ja tema lähedaste kaasamine teenuse osutamise protsessi, nende teavitamine planeeritavatest ravi- ja hooldusprotseduuridest, patsiendi õigus väljendada oma ootusi ja nõustuda või mitte nõustuda ravimeeskonna arvamustega,” lisavad nad. “See on protsess, mis toetub partnerlussuhtele tervishoiuteenuse pakkuja ja saaja vahel.”

Mõistagi peavad õendusmeeskonna liikmed olema erialaselt pädevad. “Patsiendid on selles valdkonnas valdavalt 65aastased ja vanemad ning eakatega tegelemine eeldab sügavamaid teadmisi vanemate patsientide haigustest ja nende ennetamisest,” rõhutavad audiitorid.

Korraldatud auditis hinnati dokumente ja andmeid, kuid vaadeldi ka organisatsiooni juhtimist, õendusprotsessi, patsiendikesksust ja keskkonda asutustes kohapeal. Valik asutustest moodustati juhuvalimi alusel. Kokku auditeeriti 300 õenduslugu.

Nõuetekohane dokumentatsioon

Õendusabiteenusele suunamise aluseks on arsti saatekiri. “Kõige paremini oli saatekirjadel täidetud diagnooside osa, kuid diagnoos üksi ei anna teenuse alustamiseks ja osutamiseks vajalikku infot,” selgitavad Sultsmann ja Leppsaar.

Mõnel juhul oli aga selle sisuline osa – patsiendi terviseseisundi kirjeldus, õendusabi vajadus ja patsiendi seisund, mis eeldab läbivaatust – vähemal määral täidetud.

“Osa saatekirjadest ei sisaldanud patsiendi kohta vajalikku informatsiooni,” avastasid audiitorid.

Patsiendi seisundit on ravi määramisel alati oluline põhjalikult kirjeldada. Auditis hinnati veel õendusplaani vastavust saatekirjades kirjeldatud probleemidele.

Kõigil patsientidel on õigus võrdsele kohtlemisele.

“On oluline, et õendusprobleemid tuleneksid anamneesist (patsiendi kohta andmete kogumisest – toim) ning et nii see kui ka õendusplaan oleksid omavahel sisuliselt seotud. See tagab õendusprotsessi järjepidevuse,” tutvustavad audiitorid. Ligi kolmveerandis (72%) õenduslugudes vastasid püstitatud ravieesmärgid välja toodud probleemile.

“Läbiviidud auditi eesmärk ei olnud aga anda hinnangut iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamisele, vaid tuvastada valdkonnad või tööprotsessid, kus tuleks teha muudatusi ja anda tagasisidet teenuseosutajatele,” selgitavad Sultsmann ja Leppsaar auditi tagamaid.

Auditi aruandes andis meeskond eri asutustele hulga soovitusi teenuse kvaliteedi parandamiseks. Haigekassa hindas iseseisva statsionaarse õendusabi kvaliteedi Eestis üldiselt heaks ja tõi välja olulise paranemise võrreldes eelmise auditiga, mis korraldati 2007. aastal.

“Seda võibki lugeda hinnanguks teenuse osutajatele ja teenusele Eestis,” jäävad Sultsmann ja Leppsaar rahule.

Auditi kokkuvõtet on võimalik lugeda haigekassa kodulehelt www.haigekassa.ee.