Kõrgvererõhktõve patsiendijuhend aitab haigusega edukamalt toime tulla
Umbes kolmandik inimestest ei tea, et neid kimbutab kõrgenenud vererõhk. See ei tekita enamasti kaebusi ning kindlaid sümptomeid, kuid sellest võivad märku anda peavalud, väsimus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine.
Kõrgvererõhktõbi on enim levinud südame- ja veresoonkonna haigus. See tekib siis, kui süstoolne vererõhk (ülemine) on kõrgem kui 140 mmHg ja diastoolne vererõhk (alumine) kõrgem kui 90 mmHg (kodusel korduval mõõtmisel keskmine vererõhk 135/85 mmHg või üle selle). Võrdluseks – optimaalne vererõhk täiskasvanul on 120/80 mmHg. Mida kõrgem on vererõhk, seda kiirem on haiguse arenemise protsess ja seda ulatuslikumad võivad olla organite kahjustused. Kõrgvererõhktõbi võib põhjustada mitmeid südame- ja veresoonkonna haiguseid: südame isheemiatõbi, südameinfarkt, insult, krooniline südamepuudulikkus, aneurüsm, neerukahjustus, neeruarterite oluline ahenemine, silmapõhjade muutused ja mälu-, arusaamis- ning õppimishäired. Parim viis organkahjustuste ennetamiseks on vererõhu kontrolli all hoidmine eluviiside muutmisega ning õigel ajal korrapärane ja sobiv ravi.
Kuidas diagnoositakse kõrgvererõhktõbe?
Haiguse diagnoosimine põhineb vererõhu korduval mõõtmisel. Vererõhku saab lasta mõõta pereõe või -arsti vastuvõtul. Samuti saab vererõhku ise kodus mõõta või lasta seda teha ambulatoorsel ööpäevasel vererõhu jälgimisel (selle uuringu korraldab arst/õde).
Kui vererõhu ambulatoorne ööpäevane jälgimine ei ole mingil põhjusel võimalik, soovitab arst vererõhku mõõta kodus hommikul ja õhtul kindlate vaheaegadega 4–7 päeva jooksul. Iga kord tuleb vererõhku mõõta kaks korda vähemalt ühe-kaheminutilise vahega. Mõõdetud vererõhu väärtused märkige vererõhupäevikusse.
Vererõhu mõõtmiseks saab kasutada erinevat tüüpi vererõhuaparaate:
Täisautomaatne vererõhuaparaat – vererõhu mõõtmiseks asetatakse õlavarrele mansett, pärast nupule vajutamist alustab aparaat manseti täitmist ja seejärel vererõhu mõõtmist. Aparaat mõõdab nii vererõhku kui ka pulsisagedust. Seda tüüpi aparaati võiks eelistada patsiendi nõrkuse või mäluhäirete korral.
Poolautomaatne vererõhuaparaat – vererõhu mõõtmiseks peab ise ballooni abil mansetti piisavalt rõhku pumpama. Aparaat mõõdab nii vererõhku kui ka pulsisagedust.
Mehaaniline vererõhuaparaat – vererõhu mõõtmiseks peab ise ballooni abil mansetti piisavalt rõhku pumpama. Siis tuleb avada ballooni ventiil ja langetada rõhku mansetis. Samal ajal tuleb stetoskoobi abil kuulata pulsilööke küünarliigese sisepinnalt. Mehaanilise aparaadiga ei saa mõõta pulsisagedust.
Võimalusel eelistage õlavarremansetiga aparaati. Vererõhu täpse mõõtmistulemuse saab siis, kui manseti suurus on õige. Mansett peab katma vähemalt 2/3 õlavarrest. Mõõtke vererõhku kodus korrapäraselt 1–2 korda päevas ja pidage vererõhupäevikut. Arsti vastuvõtul mõõdetud ja kodus mõõdetud vererõhuväärtused võivad olla erinevad, kuid ärge sellest heituge. Diagnoosimiseks kasutab arst teie enda mõõdetud vererõhu väärtusi, jättes välja esimese päeva tulemused. Arst arvutab keskmise väärtuse kõikidest teistest mõõdetud vererõhu väärtustest.
Kui kõrgvererõhktõbi diagnoositakse, saab siiski ennetada suuremaid terviserikkeid. Selleks saab patsient ise väga palju ära teha: muuta tuleks toitumis- ja liikumisharjumusi ning vajadusel võtta täpselt arsti ettekirjutuse kohaselt ravimeid.
TASUB TEADA!
• Lisateavet vererõhu mõõtmise kohta saab „Täiskasvanute kõrgvererõhktõve patsiendijuhendist”.
• Patsiendijuhendi saate oma perearstilt või kodulehelt www.ravijuhend.ee.
• Teavet sobivate vererõhuaparaatide kohta saate küsida oma perearstilt või apteekrilt.
• Tutvuge enne vererõhuaparaadi kasutamist kasutusjuhendiga.
• Koduse vererõhuaparaadi korrasolekut võiks kontrollida apteegis üks kord aastas.
• Lisainfot küsige haigekassa infotelefonilt 16363.
