Leelo Tungal Foto: Eero Vabamägi
"Pihta hakkasin siis, kui ma ei osanudki veel kirjutada. Enne veel, kui ema ära viidi, ütlesin mingeid salme välja. Vaat et sipupükstes veel. Kirja ei viitsinud neid keegi panna, isal polnud aegagi, kui ema oli ära viidud. Kui ema tagasi tuli, siis leidis, et ma peaksin oma luuletused ikka korralikult kirja panema, aga ma olin liiga kärsitu. Tänu õpetajast ema järjekindlusele panin siiski lõpuks mõned värsid kirja – olen emale takkajärele selle eest väga tänulik. Tõsisemalt hakkasin kirjutama siis, kui läksin keskkooli. Ei kohanenud väikesest maakoolist tulles algul suure klassi ja linnaeluga. Siis tulidki raamatud toeks ja kirjutamine ka. Nii et vahel võib tulla kurbusest rõõmu ka. Tekkis vajadus omaette kirjutada. Kas kirjanikuks olemine ongi üldse mingi olek? Aeg-ajalt tahad lihtsalt midagi kirja panna, ja kui siis vaim ka veel peale tuleb… Nii et kui bussis tuleb mingi hea mõte, pead selle kohale jõudes kohe kirja panema."
Avalehele
0 Kommentaari