Margus Kohava Sven Arbet
Aruteludes säästlike tehnoloogiate kasutuselevõtmise vajadusest leiab üha rohkem ka viiteid puidu rakendamisele nanotehnoloogias, mikrosüsinikkiu ja viskoosmaterjalide tootmises, puidukeemias, miks mitte otseselt või kaude ka kaitsetööstuses. Nii märgivad visionärid, et Eesti kestva julgeoleku võtmeküsimuseks saab peagi oskus kodumaal paiknevate ressurssidega hoidlikult ümber käia, omamaise tooraine olemasolu ning teadmised, kuidas sellest toorainest valmistada võimalikult kallihinnalist kraami. Ehk siis maakeeli – ja juba taevani leierdatud klišee – mitte müüa odava raha eest riigist välja toorainet, vaid teha sellest asi, mis kordades rohkem väärt. Metsa- ja puidutööstus on teinud tohutu hüppe viimase 25 aasta jooksul. Kaugele siis Eesti puidutööstus on jõudnud ja mille poole on mõistlik täna ja praegu püüelda? Maalehe küsimustele vastab metsatööstur, Eestisse võimsa puidurafineerimise tehase rajamise miljardiprojekti eestvedaja Margus Kohava.
Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: