Jõulumeenutus 1947: oli nääripuu, oli söömaaeg ja õlu, oli külalisi, keda me ei tundnud
Sõideti saaniga. Saani ees talu kõige väledam hobune. Saan nagu lendas läbi lume ja see oli väga mõnus.
Sugulaste juures oli kõige suuremas toas, elutoas, ehitud jõulukuusk. Eheteks olid värvilised küünlad ja mõned omatehtud ehted. Jõulupuul oli peamine sugulaste kokkusaamine ja õhtusöök, kus iga perenaine näitas oma kokaoskusi.
Pereisa poolt oli koduõlu, mis igas peres oli natuke teistsugusema maitsega. Lapsed ja naispere maitsesid mahlajooki.
Jõuluvana ei olnud. Jõulukingitusi tegid lastele isa-ema ise, mina soovisin ja mulle kingiti alati mõni juturaamat.
Teistmoodi jõulud algasid teistmoodi riigikorra ajal. Siis ei tohtinud avalikult enam jõulupuust rääkida, rääkisime nääripuust.
Oli 1947. aasta jõuluaeg, kui sõitsime taas saaniga isa kaugemate sugulaste juurde nääripuule. Sõitsime talveteed mööda läbi heina- ja karjamaade ning sõit oli pikk.
Oli nääripuu, oli söömaaeg ja õlu, oli külalisi, keda me ei tundnud. Jäime ööseks, naistele leiti voodid, meestele toodi tuppa põrandale põhud. Mina heitsin isa kõrvale.
Hommikul ärkasime selle peale, et isa kõrval maganud võõras mees käratas isa üles: “Sa võtsid minu püstoli ära!”
Selgus, et see võõras oli kohalik julgeolekumees ja püksitaskus olnud püstolit polnud enam alles. Mees ähvardas isa arreteerida.
Pererahvas rahustas meest, arvati, et küllap püstol ise libises magamise ajal taskust välja. Põhu seest leitigi relv üles.
Me kõik olime korraks tundnud hirmu. See oligi hirmuajastu algus.
