Alppila kirikust tulevad tantsupeole Helsingi Helmed, Lätis valmistatud kangast seelikud seljas
Soomest tuleb Tallinna tantsupeole neli rühma – Ülelahedad, Turu Nopsajalad, Pori Vingerpussid ning Helsingi Helmed. Neist viimase peoteekonda Maaleht tutvustabki.
”Olen Helsingis pea 12 aastat elanud. Naisrahvatantsurühma moodustamise mõte mõlkus meeles juba mitmeid aastaid, aga julgusest jäi lihtsalt puudu,” selgitab Marve Nakus, naine kes panigi lõppude-lõpuks Helsingis kokku Eesti naiste rahvatantsurühma.
”Viimase tõuke selleks andis üks tuttav naine, kes ütles, et Marve, tee ära.”
Ärategemine käis aga nii, et rühm sai kokku Marve sõbrannadest ja nende sõbrannadest. Marve on kõik kõik kenasti kirja pannud:
”Esimene tantsuproov oli 14. märts 2018, kus osales 5 tantsijat. Ma ei teagi lõpuks, kust neid tantsijaid tuli, aga neid muudkui tuli ja tuli. Lõpuks pidin juba ära ütlema, sest rühm paisus juba liiga suureks.
Kõik naised on Eesti naised. Vanus on 40-60 aastat. Neli-viis naist on enne tantsinud, kuid on ka neid, kes pole kunagi rahvatantsuga kokku puutunud. Naised igast Eestimaa nurgast – Vormsist, Saaremaalt, Missost, Tallinnast, Tartust, Rakverest, Järvamaalt jne, kes ühel või teisel põhjusel Soome tulnud: on koristajaid, osakonnajuhatajaid, sotsiaaltöötegijaid, meditsiiniõdesid, teadlane jne...”
Helmed … kirikust
”Nimevalikuga oli väga kiire – vaja oli ju esitada 2019 aasta tantsupeole registreerimiseks rühma nimekiri koos rühma nimega. Mul ei olnud aega kellegagi nõu pidada. Nimi pidi olema tabav ja kõlama kaunisti ja uhkesti, boonusena veel see, et oleks eesti ja soome keeles sama sisuga. Üks-kaks see sündiski mu peas. Ja olemegi helmed kees – väga kokkuhoidev rühm, lihvides saavad meist pärlid!
Treeningruumide hankimiseks pöördusin Helsingi Eesti Maja poole. Sealt sain kontakte, kust küsida. Väga lahkeks osutus Alppila kirik Helsingis, kus eestlane Dagmar Õunap töötab. Ta andis meile lahkelt ruumid kasutada. Tantsuruum oli küll väga väike, aga just mahume sinna tantsima. Põrand on väga libe, kuid oleme selle eest väga tänulikud. Mõnikord, kui veab, saame parkettpõrandale ka tunniks ajaks harjutama.
Rahvarõivaste hankimiseks käisime läbi mitu võimalust: kusagilt laenata või lasta need õmmelda. Esimene võimalus langes peale mõnest kohast rahvarõivaste laenuks küsimist kohe ära. Kuna meie rühmas oli 16 tantsijat + mina, siis lihtsalt samasuguseid riideid niipalju ei ole kusagil.
Tegime otsuse, et laseme täiesti uued riided õmmelda.
Kuna on tantsupeo aasta, siis tundus ilmvõimatu saada kevadeks riided. Kuidagi ladusalt läks kõik – kuigi ”maad sai kuulata” kõvasti – kõik võimalused tulid justkui minu juurde. Lõppude lõpuks saidki riided kuue kuuga valmis.
Rahvariided … Lätist
Tutvusime põhjalikult Eesti rahvariidevaramuga, et siis otsus teha. Ühele meeldis üks maakond ja teisele teine. Kui aga jõudsime valitud komplektide hinnani – peaaegu 2000 eurot, tundus see liig, mis liig. Siis valisimegi Maarja Magdaleena – nii hinna kui ka kauniduse poolest.
Lätis, Limbažis asuvas riidetööstuses käisin 2018. aasta augustis kohapeal – kus väga tore tehase direktor Janis minu puuvenekeelest suurepäraselt aru sai ja kangasteljed tööle pani ning vajaliku seelikukanga 1,5 kuuga valmis tegi. Kõik käis suure usalduse toel – meie maksime, tema saatis Cargobussiga Tallinnasse.
Sealt sai viidud õmblejale, kes kvaliteetsed seelikud õmbles, ehkki ma õmblejat ennast enne viimaste seelikute õmblemist ei näinudki. Tartus valmisid suurepärase käsitööinimese Aime sõrmede vahel, tanud, põlled ja pluusid. Aimet ma ei näinudki kunagi – meie koostöö sujus vaid telefoni ja meili ja posti teel. Suur tänu veelkord proua Aimele Tartust!
Türil tehti vööd. Alusseelikud õmblesid naised ise. See rahvariiete valmistamise läks nii ladusalt, et poleks ise eales uskunud. Raha kogusime iga kuu mingi riideeseme valmistamise kaupa. Tegin ka novembris projekti Eesti Kultuurkapitalile, kuid sealt ei saanud toetust.
Viis tundi treeningut
Reperatuaaris on meil teadagi 2019. aasta tantsupeo tantsud. Oleme tantsimist väga tõsiselt võtnud. Meil on käinud Ülo Luht tantse lihvimas, oleme teinud kahel nädalavahetusel tantsulaagrit, kuhu kutsusime ka Pori ja Turu naisrahvatantsurühmad. Mentoriks oli Maire Udras.
Tulemas on mitu esinemist ESTO-l, Väliseesti tantsupidu ja väikseid esinemisi Helsingis erinevates kohtades.
Lähisväliseesti rahvatantsuõpetajana kasutasin kõiki pakutud meetodeid, et tantsud “kõlaksid” nii nagu vaja. Olen hinganud kogu selle aasta ”Oti rataste” ja ”Targa rehealuse” taktis. Olen seadnud välismaal oma töögraafiku nii, et sain käia läbi kõik õppepäevad Eestis ja jooksnud tantsu ”Oti rattad” autori Maire Udrase sabas Tallinnas, Raplamaal ja Ida-Virumaal, et ükski nüanss ei jääks tantsu õpetamisel “kahe silma” vahele.
Pidasime nädalalõppudel kahed tantsulaagrid ja kutsusime mentored samme seadma. Tantsutunnid olid 5 tundi nädalas + lisatunnid. Olen esitanud meili teel liigijuhtidele "rumalaid küsimusi" ja saanud asjalikke vastuseid. Midagi rohkemat ma ei oleks suutnud teha, kuid kõik see eelnev kandis vilja...
Aprilli algul tuli teade, mis kõlas meie rühmale, kui lotovõit: ”Hea NAISRÜHM HELSINGI HELMED. XX tantsupeo “Minu arm” lavastustoimkonnal on hea meel Teile teatada, et olete oodatud 30. juuni-7. juuli Tallinnas toimuvale XX tantsupeole!” ”
