Rahvarõiva kiirabi: tantsijatel kaovad nööbid, rebenevad püksid ja kingad

„Nööpe! Kõige rohkem kaotavad tantsijad nööpe!“

Rahvarõivaste spetsialist Reet Piiri kõlistab nööbikotti ja otsib sealt kiiresti hädalisele härrale vasekarva läikiva nööbi, mis on teistega täpselt ühtmoodi. Nii kui ühel on nööp ees, tuleb kohe uus.

„Esimest korda elus kaotan tantsides nööbi,“ naerab Lustivere Lustiliste tantsija Liivi ning hoiab pluusivarrukat kõrgel, et nööp ette saaks.
„Tüdrukud, mis teil juhtus?“

Käratsev tüdrukutekamp lükkab hädalise ette: „Tal läks king katki!“

„Näidake!“

Kingadel annavad järele ninad, aga selleks on kiirabibrigaad valmis, liim on kaasas, töö käib.

Selle Tartumaa tüdruku kingal on kadunud kinnitusnööp, pole ka ime, tantsuhoos ikka juhtub, et astud ise teiste kandadele ja astutakse endalegi.

Päris kõike spetsialistid ära ei tee, annavad ikka tulijatele endile ka niidi-nõela kätte.

„Ma ei tea, kas oskan,“ mõtiskleb neiu, kes on ette näidanud suurevõitu pükstega noormehe. No kuidas sa tantsid, kui püksid alla vajuvad? Spetsialistid tuvastavad, et tagumiselt poolelt on pükse juba varem haaknõelaga kokku võetud ja arutavad, et noorel mehel vast ei annagi eriti tunda, kui see suskama peaks. Aga nali naljaks, nüüd tuleb päris mitu nööpi ikka ümber õmmelda. Pidu ju veel ees.

Viie minutiga saabub abi saama kuus hädalist (ühel pikk-kuuel on rebenenud tikand, keegi on saanud käise õliseks ja üks püksipaar vajab praavitust), kuid abistajad arvavad ikkagi, et tulijaid võiks rohkemgi olla. Nemad jõuavad aidata küll!

Kui tantsupeol on Eesti Rahva Muuseumi telk suuresti abiks parandustöödes, siis annavad nad lisaks meelsasti nõu rahvarõivaste kohta üldse ning korraldavad ka õpitubasid.

Laulupeol, kus rähklemist on vähem ja rõivaabi nii palju ei vajata, ongi rõhk pigem õpitubadel.