Karl-Martin Sinijärv

Mul on jube hea meel, et Olev Remsu Supilinna-triloogia sai katuse alla. Natuke on kurb meel ka, et enam neid rammusalt lustakaid teoseid oodata ei ole.

Aga Suure Romaani ootajaile on siin neli tõhusat köidet. Mis siis et stiil ja serveering ei pruugi sugugi igaühele istuda – objektiivselt on Remsu andnud meile midagi, mida meil enne ei olnud. Nimelt rämedalt pildistava sissevaate mineva sajandi kuuekümnendatesse, okupatsiooniajasse ja täpsemalt Tartusse. Kõik see väärib üles- ja ülekirjutamist, väärib meenutusi ja mõtisklusi, väärib kaardistamist.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: