Ärge lammutage vana teatrit veel – Draama 2017

Vaatasin Tartus Draamal neid etendusi, mida olin ammu näha tahtnud ja polnud jõudnud. Festivali programmis oli palju noorust. Seekord vaatasin vanu ja sain aru, mis on päriselt uus.

Tartus festivalil Draama jäin Genialistide klubis Sander Rebase pornomonoloogi kuulates mõtlema XXI sajandi teatrist. Milline see on?

Üks on üsna selge ju – teater, millist mängitakse XXI sajandil, ongi selle sajandi oma. Ma internetipornost kõnelevale etendusele, mida mulle esitas noor ilus näitleja, kelle varasem roll oli Peeter Paan, tulin “Somnambuuli” 3 tundi ja 45 minutit kestvalt suuretenduselt. Mu vana sõber XX sajandist vaatas “Ei tao” etenduse lõpuni ja ütles: “Ma ju näen Viljandis seda (internetiporno – M. M.) põlvkonda, kellel enam inimese peale ei tõuse – ka ja eriti just ülekantud tähenduses.” Teater on ühiskonnas sündiva peegel ja siin sajandi number mitte tühjagi ei loe.