Hiis kõnetab mitmel moel, tuleb vaid lasta tal kõnelda
Graafikud Mari Prekup ja Hannah Harkes on tõstatanud ühiskonna arenguid vaadates mitteaktuaalse, kuid kaduvuse tõttu siiski väga aktuaalse teema – hiied meie kultuuriruumis. Justkui IT-maailm vs. hiitemaailm.
Virtuaalmaailm haarab kaasa üha kiirematesse tsentrifuugitiirudesse. Mis tähendab, et muundunud tajud märkavad kõike süvenemisväärset üha pinnapealsemalt.
Graafikute Mari Prekupi ja Hannah Harkese süvenemiskunsti projekti esimesi ilminguid – näitus “Maapind puu all kihas nagu kogudus” – on laiemale publikule välja pandud Tallinnas Draakoni galeriis.
Kui enamasti võib galeriist mööda minnes märgata värvilisi maale või sähvivaid installatsioone, siis sel korral galeriile lähenedes näis esmalt, justkui ei olekski näitus veel üles pandud. Ruumi sisenedes võis aga veenduda, et kõik on omal kohal, ja just nii ongi mõeldud – näitus jätab ruumi ka külastajale. Siin ja praegu.
Nii isiklik kui ka kauge
Teisiti olekski riskantne, sest hiite ja hiiepuude teema on ühtaegu nii isiklik kui ka kauge. Kes teemat tunneb, omab juba isiklikke seoseid; kes aga pole senini hiitesse kui osasse meie kultuurist süvenenud, leiab end hoopis uuest maailmast ja vajab esmalt positiivseid kogemusi. Just kogemusi see näitus pakub.
Ühelt poolt on tegu millegi väga lihtsaga, ei mingit pealetükkivust. Ruumi keskele on “kasvama” pandud tahuline kunstmaterjalidest puu, hiiepuu. Kitsuke ruum ei võimalda seal presenteerida hiidpärna või -tamme, ent puu all seistes on siiski tunne, et ta on sinust suurem ja kõrgub su üle.
Just nagu looduseski – puu on suurem kui meie, katab ja pakub turvatunnet. Mis sest et kunstlik puu, siin on oluline sümboolika. Tõenäoliselt mõjuks looduslikest materjalidest lahendus sellises ruumis kentsakalt ja võltsilt ning näituse mõtteni oleks keerulisem jõuda. Küllap ka kogemus loodusest tehiskeskkonnas võiks näida pettumust tekitav.
Mõni samm edasi, ja võime end leida teise puu õõnsusest. Pime, mahe, summutav ja turvaline. Vaikne. Hoopis teine kogemus.
Suurelt puult võib leida hulga kujundeid, mis ilmuvad nagu mõttesähvatused seoses hiiekohtade ja meie vanema kultuuriga. Kui laps rõõmustab hulga puul ronivate sipelgate üle, siis suured leiavad sealt hoopis muud. Ja seejärel veel midagi. Ja veel ja...
Meie seosed hiiepuud kohates on äärmiselt erinevad. Mulle tundub, et just seda näituse loojad ongi soovinud vaatajani tuua: pakkuda kogemust, et leida endas mõtteid, seoseid ja seeläbi avastada, et see teema on meie endi sees täiesti olemas.
Hiis kõnetab meid mitmel moel, tuleb vaid lasta tal kõnelda. Ja muud ei peagi esialgu tegema, sest hiied on õrnad, väga õrnad, olles samas väga tugevad. Tugevad meie kultuuriloos, aga õrnad, kui möödumas on robustse suhtumisega võõrmõju.
Mõttelõng kerib edasi
Nähes, et teisel meie kõrval võib olla hoopis teine arusaam või vaatenurk, ei pea me vastanduma, vaid võtma teadmiseks, kui rikkalikuks on kujunenud meie kultuur sajandite vältel. Üks käsitlus ei ole teisest kehvem. Küll aga tuleb au anda ja ruumi jätta neile, kellele hiis on püha. Seda mõtteliini ei ole praegusel näitusel veel targu avatud.
Väga sümboolsel moel on aga hiied kogu meie looduse sümboliks, tervikliku keskkonna lahutamatuks osaks. Siit saab mõte minna veel kaugemale, edasi, mõttelõnga saab lahti kerida väga paljudesse suundadesse.
Niisiis see esimene näitus hiitest vaid kergitab loori, on justkui teretutvus. Jääme autoritelt järge ja uusi mõtteid ootama.
Hannah Harkes väljendab end peamiselt graafika ja installatsioonikunsti kaudu. Tema kunstipraktika on mõjutatud olukordadest, kus siirus kohtub absurditunnetusega. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Gray’s School of Artis Šotimaal 2011. aastal ja on pärast seda asunud elama Eestisse.
Lisaks rahvusvahelisele näitusetegevusele on ta üks Ptarmigani projektiruumi eestvedajaid, õpetab joonistamist ja graafikat Eesti Kunstiakadeemias ning töötab trükimeistrina Laboras.
Praegu õpib Hannah Harkes Winchesteri Ülikooli magistriõppe erialal “Surm, religioon ja kultuur”, mille õppekava lõimub ilusti käesoleva näituseprojektiga.
Hannah Harkes soovitab:
Lugeda David Foster Wallace’i raamatut “Lõpmatu nali” (1996). Osutab lootusele, tahtejõule ja siirusele, sattudes silmitsi iroonia, perekonna, poliitika, kultuuri ning eluga.
Kuulata Banana Pilli “Lilaeat”. Vana lemmik – parim talvise gripi vastu ning unetuteks öödeks.
Vaadata šaakalikaamerat.
Mari Prekup on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas aastal 2015. Kunstnikuna huvitavad teda pärand, üleelamised ja ümbritsev – selle ärritav ja kaasav mõju.
Grafodroomi graafikastuudios tegutsedes huvitub ta traditsioonilistest tehnikatest eesmärgiga leida ühisosa uute meediatega. Praktikas ühendab ta installatsiooni, näitusepraktikat ja etenduskunste.
Mari Prekup soovitab
