"Kodus on ikka väga hea olla," ütleb Igor Gräzin, kes sügisest alates lendab Eesti ja Brüsseli vahet. SVEN ARBET

Te olite esimene Eestis, kes julges avalikult depressioonist rääkida. Sellest on möödas 20 aastat. Kuidas on need aastad selle haigusega möödunud?


Mul olid maniakaal-depressiivse depressiooniga probleemid, haigus diagnoositi Amee­rikas. See aeg oli ütlemata vastik, kuid ma olin heade arstide käe all Eestis, Ameerikas ja Austraalias. Võttis aega mis ta võttis, kuid võin öelda, et kaheksa aastat olen olnud absoluutselt terve inimene ja mul on selle kohta ka paber.

Olen inimestele öelnud: tunnistage, et teil on depressioon, minge arsti juurde, ja jälgige, et see kunagi tagasi ei tuleks. See haigus ei ole ise ravitav, see ei lähe üle.

Aga väikese nõksuga. On olemas üks ravim, mida pean võtma. Kord kahe või kolme kuu tagant pean andma vereproovi, mis näitab, kas pean seda tabletti võtma ja kui palju. See on täiesti monitooritav. Küsimus pole selles, et minus saaks midagi muuta, vaid et midagi halba tagasi ei tuleks. Depressioon päriselt üle ei lähe, kuid temaga on võimalik koos elada.

Mis teie veres depressioonile viitab?


Paljud inimesed ei saa aru, et depressiooni põhjuseks on ka keemilised probleemid. Nagu suhkruhaigusega, on ka depressioon seotud teatud ainetega, mida mõnikord organismis on vajaka. Vereproovi andmine ongi vajalik selleks, et jälgida vere keemilist koostist. Kõik muud, sealhulgas psüühilised probleemid, on endiselt alles.

Olen inimestele öelnud: tunnistage, et teil on depressioon, minge arsti juurde, ja jälgige, et see kunagi tagasi ei tuleks. See haigus ei ole ise ravitav, see ei lähe üle. Ei aita ka sellest, et loete sel teemal raamatuid, teete joogat, palvetate – ikkagi on vaja haigust ravida. Võib juhtuda, et perearst ei märka seda, kuid peate ise talle ütlema. Depressioon on keerulise diagnostikaga, sellega tegelevad eriala spetsialistid.

Milline oli rängim aeg?


Kui te näete mõnda tuima ja lolli inimest, siis tal võivad olla kõik hädad, sealhulgas krooniline alkoholism, kuid depressiooni tal pole.

Üheksakümnendate lõpus oli mul depressiivne atakk. See on seisund, kus peaaegu kaob mõistus ära ja olin peaaegu koomas. See väljendub igal inimesel isemoodi, kuid ootamatult tekib äng. See on füüsiline tunne – diafragma ja maksa kohal tõmbub külmaks.

Magasin kaks-kolm päeva. Olin toona üksinda kodus ja polnud kedagi, kes oleks märganud. Naabrid kutsusid kiirabi ja nädala pärast olin jälle jalul. Neerukivid on selle kõrval köömes.

Seda haigust on põdenud võimsad inimesed: Winston Churchill, Abraham Lincoln, Aleksander Puškin jpt.

Üldiselt, ma ei pea silmas ennast, on depressiivsed inimesed andekad ja loovad. Depressioon tabab investoreid, investeerimispankureid, börsimaaklereid, rääkimata kunsti- ja kultuuriinimestest, aga ka ajakirjanikke. Depressiivsus tekitab uskumatu loovuse.

Kui te näete mõnda tuima ja lolli inimest, siis tal võivad olla kõik hädad, sealhulgas krooniline alkoholism, kuid depressiooni tal pole. Mul on tunne, et selle aine puudumine, mis tekitab depressiooni, on oluline ka loovuse puhul.

Kuidas teil praegu on, kas olete aktiivne igal rindel?


Ma ei tegele sellega juba kaheksa aastat. Aga ta tuleb kindlasti tagasi. Üks asi on depressiooni põdeda, teine asi sellega tegelda. Ma tahaksin sellega jälle tegelda: raamatuid lugeda, arstidega rääkida, sellest aru saada. Minu arust on see ühiskonnas suur probleem. Kuna olen depressiooni ära põdenud, siis leian, et minu ühiskondlik missioon ongi haigeid inimesi aidata.

Kunagi tegime koos Anti Lii­viga Viimsisse depressioonihaigete kliiniku Hingehooldus, mis tegutseb praeguseni. Toona oli depressioonist häbi rääkida. Inimesed ei tunne haigust ära ja lähedased ning sõbrad reageerivad valesti. Nad ei märka, et see inimene pole halvas tujus, tal pole halb iseloom, ta pole kapriisne, vaid haige.

Alkohol, narkootikumid – kas need käivad depressiooniga kaasas?


Need pole omavahel seotud asjad. Võib ju küsida, kas inimene on haige sellepärast, et ta joob, või vastupidi? Mine võta kinni.
Lisaks teistele pereliikmetele ootab alati tema tulekut kolmeaastane lemmik Lotte.

Sven Arbet


Kui ma vaatan oma tutvusringkonda, siis antidepressandid on väga levinud ja Xanax kuulub paljude minuvanuste, aga ka noorema põlvkonna igapäevaellu. On see normaalne?


On olemas kaht tüüpi tablette: need, mis võtavad ära sümptomid ja halva enesetunde, kuid ei tee tervemaks, ning need, mis mõjuvad alles poole aasta pärast ning ravivad.

Kiiresti mõjuvaid tablette kirjutatakse kahjuks välja väga palju. Kerged antidepressandid ei ravi depressiooni. Tablett stabiliseerib, võtab ära nukruse. Samas, väga sageli inimene peabki kurb olema: lein on absoluutselt normaalne nähtus, eksamil läbi kukkumine, valimistel kaotamine jne. Ebanormaalne on siis, kui inimene on pikka aega ilma põhjuseta kurb.

Kusjuures, seltskonnas ei pruugi depressiivsed inimesed sugugi välja paista. Nad on sageli naljamehed, näitlejad, koomikud, räägivad anekdoote ja keegi ei tule selle pealegi, et inimesel on see häda.

On depressiooni meie ümber ja sees tõesti nii palju?


Ma ei usu, et seda esineb rohkem, sellest räägitakse rohkem. Seda on hakatud märkama, seda osatakse diagnoosida, inimesed käivad arsti juures ja saavad ravi. Depressioon tuleb inimese sisemusest, milles on oma osa ka pärilikkusel, üldisel närvilisusel jne.

Väga tähtis osa on toitumine. Toit peab olema tervislik ja tasakaalustatud. Depressiooni võib vallandada ka väga kehv dieet või pingeline töö, kus toitumine jääb tagaplaanile.

Depressiooniga seoses räägitakse mustast august.


Ma tean, mis see on, aga pole kogenud. See on üks kümnetest diagnoosidest. Näiteks Churchillil kestsid mustad augud nädalaid, mil ta viibis sügavas depressiivses seisundis. See pole asi, millest tahtejõuga üle saab.

Kas panete enda juures märke tähele, kui olukord hakkab käest minema?


Kas Vargamäe Andresel oli depressioon ja ta lihtsalt ei märganud seda? Aga Krõõdal? See, et Oru Pearu oli asteeniline psühhootik, on täiesti selge. Meile kui rahvusele oleks see väga huvitav ja vajalik teadmine, kui tahame ellu jääda.

See on kerge ängi tunne. Pole pikka aega tundnud, kuid mäletan, mismoodi see peab olema. Helistan siis arstile ja ütlen mida vaja.

Kas teie juurde on tulnud inimesed oma haigusest rääkima?


On. Ühel korral ütlesin riigikogu puldis, et Eestis peaks antidepressantide hinnad alla laskma ja et tegelikult peaks statistika järgi siin minuga koos seisma 10 inimest. Kolleeg tagareast ütles, et ärgu ma otsustagu enda järgi. Paar päeva hiljem kutsus seesama inimene õlut jooma ja rääkis mulle südamelt ära.

10–15 inimest on käinud minu juures lihtsalt rääkimas, muret kurtmas, ja need on olnud kõik mehed. Enamasti lähedased kolleegid. See on nende jaoks piinlik teema. Olen nad ära kuulanud, rääkinud oma kogemustest ja alati soovitanud arsti juurde minna. Pooltel juhtudel on olnud asi tõsine.

Minu juurde on tulnud ka üsna nimekad Brüsseli poliitikud depressioonist rääkima.

Öeldakse, et naistel esineb depressiooni rohkem kui meestel, aga meestel on raskem tunnistada ja oma nõrkust välja näidata.


Mulle tundub, et naisena elada on raskem. Mees käib tööl, on kodus, sõpradega väljas – see on justkui stabiilne kolmnurk. Naistel on igapäevaste murede kogus palju suurem, nii et nad ei pruugigi depressiooni tähele panna.

Üks asi, mis mind on ammu huvitanud, puudutab Tamm­saa­re “Tõde ja õigust”. Kas Var­gamäe Andresel oli depressioon ja ta lihtsalt ei märganud seda? Aga Krõõdal? See, et Oru Pearu oli asteeniline psühhootik, on täiesti selge. Meile kui rahvusele oleks see väga huvitav ja vajalik teadmine, kui tahame ellu jääda. Peame aru saama, mida eestlane geneetiliselt endast kujutab. Depressioon diagnoositi aastatel 1880–1890. Kui meil on see haigus stabiilselt olnud olemas ja meil on kalduvus selleks, siis peame sellega tegelema.

On inimesi, kes ei tule selle haigusega toime. Margus Karu, Robin Williams – need surmad vapustasid Eestit ja maailma.


Depressioon ja enesetapp pole üksüheselt seotud. Need, kel on depressioon, ei pruugi end tappa, ja vastupidi. On olemas sümptomid, mis viitavad enesetapule: inimene räägib palju enesetapust, surmast, ta ähvardab enesetapuga, otsib üksindust. See on ohumärk ja lähedased peavad seda märkama.

Depressiooni on olemas kaht liiki: monopolaarne ja bipolaarne. Esimene neist tähendab, et depressioon teatud ajatsüklite jooksul süveneb ehk liigub astmeliselt alla, saavutamata endist taset. Enesetapp võib tulla kusagil kõikide tsüklite lõpus. Bipolaarne depressioon liigub lainetena: kolm-neli nädalat on olukord hea, järgnevad nädalad on must auk. Kui suudad selle lainepõhja üle elada, läheb heaks.

Kas teil on lähedased ja sõbrad olnud kõrval?


Alati. Nemad on juhtinud tähelepanu sellele ja päästnud mind. See haigus pole midagi häbiväärset! See pole häbiväärsem kui hemorroidid tagumikus. See on ühe keemilise aine puudumine sinu kehas, mis tekitab ülihalva tunde.

Depressiooni vastu aitab terve hulk ravimtaimi, näiteks naistepuna. Üks kõige tähtsamaid depressiooni ravijaid on liitium. Selle, et liitium ravib, avastasid Austraalia pärismaalased. Nemad kasutavad liitiumkarbonaati tavalise soola asemel.

Olete selle haiguse käes aastaid vaevelnud, ehk oleks mõtet olnud muuta elukohta või elukutset?


Kindlasti mitte ja sel pole ka vajadust. See haigus ei ole seotud minu elukoha ega elukutsega. Üks asi, mis mõjus halvasti, oli reisimine. Lendasin väga tihti Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahet, ajavahe oli üsna ränk. Tagantjärele võin öelda, et just see tingis haiguse ägenemise ja ataki.

Uni on väga oluline. Inime­sed magavad vähe ja halvasti. (Näitab oma randmekella, mida saab ühendada äpiga arvutis, see jälgib pulssi, vererõhku, und ja joonistab neist graafikud.)

Teil on režiim hea ja magate hästi?


Ma ei maga üldse! Mu on tõesti unega probleeme ja see pole üksnes ohumärk, vaid võib viia depressioonini. Kehvemal ajal magan kolm-neli tundi, paremal ajal seitse-kaheksa tundi. Aga ma püüan sellest üle saada: üritan õhtul mitte süüa, õigel ajal voodisse minna ja lugeda.

Ega see Brüsseli elu ka naljaasi ole. Lendan igal nädalal seda vahet ja olen iga kord eri hotellides ning mul pole kindlat kohta, kus oleks oma voodi. Iga kord asju pakkides mõtlen hirmuga, mis nüüd maha jääb. Olen unustanud käekella laadija hotelli ja ma ei saanud kolm päeva oma und kontrollida.

Eesti rahvale ütlen, et katsuge minna magama õigel ajal ja ärgake ka õigel ajal. Ma tean, et paljud arstid seda ei soovitaks, kuid mina leian, et kui und ei tule, tuleb võtta unerohtu.

Olete arvamusliider, õigusfilososoofia õppejõud, osalete telesaadetes, toimetate Brüsselis – see elu lõhub ju inimest?


Mis sest kasu oleks, kui ma tervest peast hauda lähen? Me kõik läheme hauda ja meil kõigil on midagi viga. Alternatiiv depressioonile on mingil määral ka tegevusvajadus.

Kui me intervjuu aega telefonitsi kokku leppisime, ütlesite, et teil on koer, kellega peate kindlasti jalutamas käima.


Meil on koer Lotte, kes on saanud nime Leiutajateküla Lotte järgi. Ta on eesti hagijas. Aga tema eest hoolitsevad ka mu 17aastane poeg, abikaasa, ja vanaema.

Olete Reformierakonnast lahkunud. Kas kandideerite europarlamendi valimistel?


Kisub selle poole, et pigem jah. Euroopa Parlament pole enam see, mis oli kolm-neli kuud tagasi. Seal võivad hakata sündima suured asjad ja mulle meeldib olla seal, kus sünnivad suured asjad.

Minu mõte oli minna Euroopa Liitu ühel tingimusel: et euroskeptitsismi peetakse arukaks mõttelaadiks ja neid inimesi normaalseteks. Seda tingimust Reformierakond ei täitnud. Reformierakonna suhtumine Euroopa Liitu on üleeilne, ebakriitiliselt euromeelne ja neid ei saa võtta Euroopa küsimustes tõsiselt. Andrus Ansip, Taavi Rõivas – nad on olnud eurohullud, kuid seda Euroopat enam pole! Vana Euroopa osutab tõsist vastupanu niinimetatud uuele Euroopale.

Euronormaalsus tõstab pead, euroskeptikuid tuleb järjest juurde, ja kui see ongi reaalne alternatiiv, siis ma peaksin minema.

Kas riigikogu valima lähete?


Ikka lähen. Aga ma veel ei tea, kes minu valimispiirkonna nimekirjas on. Mulle näiteks on sümpaatne Eesti 200. Nad on poliitikas uued, on intellektuaalid. Nad on sotsiaalselt nii-öelda minu inimesed.