"Joonas, sinu ökoloogiline jalajälg saab kindlasti olema väiksem, sest kui oled juba suur mees, siis polegi meil enam neid fossiilseid kütuseid või neid on väga väheks jäänud," kirjutab isa pojale. Ivar Soopan / kuvatõmmis

Tere, Joonas!

Jõudsin pühapäeva hilisõhtul Nairobi. Meie kodust on see ligi 7000 km kaugusel. Päris pikk reis oli. Ega oleks tahtnud kodust ära tullagi, sest emal on sind üksi kantseldades paras tamp peal. Tal tuleb kohe ka sünnipäev ja tean küll, mis ta sellest arvab, kui eemal olen.

Mõtlesin, et Aafrika looduspildiga postkaarti on sul tore vaadata küll, aga teen seekord teisiti ja ühendan kaks asja. Maaleht tahab niikuinii artiklit saada ja pean kirjutama keskkonnateemast, millele inimesed vaevalt et iga päev mõtlevad. Selles kogu häda ongi, et halvad asjad ei paista praegu nii halvad, nagu need aastakümnete pärast on.

Selles kogu häda ongi, et halvad asjad ei paista praegu nii halvad, nagu need aastakümnete pärast on.

Sina oled praegu ainult aasta vanune, aga kasvades võiks olla ju huvitav lugeda, mida kunagi ammu isa kirjutas ja kas need asjad ka päriselt nii läksid. Nii et see on juba praegu sinu jaoks kiri minevikust, mis ennustab tulevikku.

Loodan naiivselt, et need, kes Maalehest seda kirja loevad, mõtlevad samuti tuleviku peale oma laste kaudu. Ütlus, et „pärast meid tulgu või veeuputus“, on üks väga rumal lause, sest pärast meid võib tullagi veeuputus ning see puudutab juba sind ja teisi praegusi lapsi päris otseselt.

Selleks ajaks, kui oled minu eas, elad hoopis teistsuguses maailmas. Kuulan siin Keenias peaaegu kõigi maailma riikide esindajate targutamist, kui hullult me oma koduümbrust reostame. Neil on õigus, aga suur osa neist ei ole valmis kiiresti muutuma. Nad räägivad tulevikust, et liigume tasapisi, aga maailma kliima ja rahvaarv muutuvad kiiremini, ning nende ilukõned ei maksa midagi.

Praegu elab maakeral üle 7,55 miljardi inimese. Kui sina oled 12aastane, on meid vähemalt 8,55 miljardit. Jõudes 32. eluaastani, on sinu ümber 9,77 miljardit inimest, ja sajandi lõpuks, kui oled vana mees, elab maakeral üle 13 miljardi inimese.

Mis siis sellest, kui meid nii palju on? Kohe selgitan.
Kiri pojale.
Ivar Soopan

Üleujutused ja nälg

Häda on selles, et kliima soojenemisega tõuseb merepind ja üle ujutatakse ulatuslikud alad, kus praegu kasvatatakse näiteks riisi, mis on suurele osale maailma inimestele, eriti vaestes riikides, põhiliseks toiduks.

Palju keerulisem on tulevikus kasvatada maisi ja nisu, mis on samuti põhitoit. Hinnad kerkivad nii kõrgeks, et inimesed ei jõua neid osta ning eriti vaeste riikide elanikud jäävad nälga.

Mida teevad inimesed, kes olid harjunud kasvatama näiteks nisu või maisi, aga kes seda enam teha ei saa? Nad kolivad linnadesse, kus loodavad paremini ära elada.

Eestist vaadates võib see tunduda kauge probleem, aga mõju jõuab meieni siis, kui paremat elupaika otsivad inimesed hakkavad rändama teistesse riikidesse. Ka Eestisse. Ei maksa arvata, et siia ei tulda, seda enam et meie kliima muutub soojemaks ja neile sobivamaks.

Kui veel 2005. aastal kannatas nälga 881 miljonit inimest, siis 30 aasta pärast on neid üle miljardi. See on veel leebe ennustus.

Siin Keenias lugesin üht paksu raamatut – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ehk ÜRO Keskkonnaprogrammi kokkuvõte sellest, milline on meie maailma olukord praegu ning mis meid ees ootab. Üle 700 lehekülje teksti ja graafikuid, mis paneb mind tõsiselt muretsema, mis sind tulevikus ootab. Osa sellest muutusest käime läbi koos. Peame koos ka oma harjumusi muutma, et natukenegi enda osa selles jamas vähendada.

Kurb on aga see, et sellest ei piisa. Meid tuleb nii palju juurde, et maakeral pole aastakümnete pärast enam piisavalt palju sobivat maapinda, millel toitu kasvatada ja toota.

Rahvas kolib linnadesse

Mida teevad inimesed, kes olid harjunud kasvatama näiteks nisu või maisi, aga kes seda enam teha ei saa? Nad kolivad linnadesse, kus loodavad paremini ära elada. Neist võib aru saada, aga see ei aita olukorra parandamisele kuidagi kaasa. Toon sulle näite.

Kui sind veel ei olnud, 1990. aastal, oli maailmas 500 000 kuni miljoni elanikuga linnu 294.

1–5 miljoni elanikuga linnu oli siis 239 ja 5–10 miljoniga 21. Ainult kümme linna olid nii suured, et seal elas 10 miljonit või rohkem inimesi.

Need arvud olid juba 1990. aastal suured, aga see, mis ees ootab, on palju hullem.

2030. aastal, kui sa oled 12aastane, on maailmas juba 41 linna, mille elanike arv on üle 10 miljoni – mõtle linna peale, kus elab kümme korda rohkem inimesi kui praegu terves Eestis kokku.

63 linnas elab 2030. aastaks 5–10 miljonit inimest ja 558 linna on sellised, kus elanikke 1–5 miljonit. Tallinna-suguseid või natuke suuremaid „väikelinnu“ on selleks ajaks 731.

Suur linn võib ju tore paik tunduda, aga need inimesed, kes seal elavad, tahavad süüa. Ise nad seda ei kasvata, vaid ootavad, et keegi teine seda teeks ja neile kohale tooks. Aga kui maailma kliima on nii halvaks läinud, et toitu saab kasvatada vaid väikesele osale neist, siis on keeruline ette kujutada, kuidas nad hakkama saavad. Ja ega siis kõik inimesed linnades ela – suur osa on maal ka ja nemadki vajavad söögipoolist.
Postkontoris kirja saatmas.
Ivar Soopan

Tõhusam maaharimine

See paks raamat, millest eespool rääkisin, kannab ingliskeelset nime GEO-6 ehk Global Environment Outlook. Eesti keeles globaalse keskkonna tulevikupilt või ülevaade. Seal kirjutatakse, et põllumajandus tuleb muuta palju innovaatilisemaks. Masinatel tuleb kasutada satelliitühendusi, koguda ja jagada infot kõikvõimalike sensoritega, et iga tegevus oleks mõtestatud ja kõige paremat tulemust andev. Põlluharimine peab muutuma palju ratsionaalseks, kui see on praegu ja iga liigutus peab andma mitte rahuldava või hea, vaid väga hea tulemuse.

Seda on vaja, et igalt maalapilt, mis võimaldab põlluharimist, saaks võimalikult palju saaki. Kui 2050. aastaks pole põllumajanduse toodang kogu maailmas suurenenud vähemalt 67 protsendi võrra ja toodangu hind langenud ligi poole võrra, oleme suures hädas. Inimesi tuleb lihtsalt vahepeal nii palju juurde ja haritavat maad jääb samal ajal vähemaks, mistõttu ongi vaja olla efektiivsem.

Praegu tundub mulle, et see on võimatu. Kõik räägivad mahetootmisest ja selle vajalikkusest – mis ongi õige –, aga kuidas kavatseb inimkond muutuda kõikvõimalikest mürkidest ja väetistest puhtamaks, kui saak peab aina suurenema ja suurenema? Ei tea.

Reisimine ja kütus

Maailm muutub. Lendasin Keeniasse koos kolmetunnise peatusega Amsterdamis kokku natuke üle 13 tunni. Kui sa peaksid paarikümne aasta pärast tulema seda Aafrika idarannikul asuvat riiki uudistama, jõuad siia vähemalt poole kiiremini.

Paari nädala pärast läheme su ema ja sinuga koos sinu esimesele lennureisile. Valisime Küprose, et puhkusekohas oleks soojem kui meil ja et reis poleks sulle liiga pikk. Ikkagi esimest korda ja natuke pelgame, kuidas sa üle nelja tunni lennukis vastu pead.

Kui sul on kunagi aastane laps ja tahad puhkama lennata, siis sul on selle pärast palju vähem muretsemist. Lennukid on kiiremad ja lendamine võtab vähem aega.

Loodetavasti tulevikus liiguvad lennukid mõne muu kütusega ja nii palju ei reosta, aga kui mina praegu Keeniasse tulin ja pärast koju tagasi tulen, tekitan tohutu hulga süsinikdioksiidi ning muid kasvuhoonegaase, mis ongi selle kliima muutumise üks põhjustajaid. Neid gaase paiskus minu lendamise tõttu õhku üle tonni. Jah, eks see lennuk oleks lennanud ka ilma minuta, aga niimoodi seda asja arvutatakse.
Ivar Soopan kirjutab Nairobist pojale kirja.
Ivar Soopan

Minu jälg

Arvutasin välja ka enda ökoloogilise jalajälje suuruse. Seda saab teha niisugusel leheküljel: jalajalg.positium.ee.

Sellel leheküljel selgitatakse, et ökoloogiline jalajälg on meetod, mis suudab ligikaudselt arvutada maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside (nt soojusenergia, mootorikütus või toiduained) tootmiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötamiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks.

Kui ressursikasutus ja jäätmeteke ületab maakera eluslooduse kandevõime piirid, siis ei käitu inimkond enam jätkusuutlikult.

Ökojalajälge ja eluslooduse kandevõimet mõõdetakse globaalhektarites inimese kohta aastas (gha/in a). Üks globaalhektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile.

Et viljeleda jätkusuutlikku eluviisi, ei tohiks Maa elanike keskmine ökojalajälg ületada 1,8 globaalhektarit aastas (sellel veebilehel on see arvutus veel 6,9 miljardi elaniku kohta, aga praeguseks on maakera elanike arv ligi 8 miljardit).

Eesti elaniku keskmine ökojalajälg oli aga 2007. aastal (viimased arvutatud andmed) 7,9 gha/in a. See tähendab, et me elame globaalses mõõtmes tulevaste põlvede võimaluste arvelt.

Minu ökoloogiline jalajälg on väga suur – 4,99 globaalhektarit aastas. See tähendab, et kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nagu mina, peaks inimeste käsutuses olema 2,42 maakera.

Ehmatasin sellest tulemusest päris ära, sest ma sorteerin prügi, meil on väga hästi soojustatud kodu ja raiskame vähe energiat, sõidame autoga lühikesi maid...

Selgus, et üle poole sellest ökoloogilisest jäljest andis reisimine. Reisin üsna palju, tihtipeale aasta jooksul neli-viis korda kõikjale üle maailma. Mida pikem reis, seda suurem jalajälg.

Kui reisimine maha võtta, siis oleksin täitsa mõistlik maailma kodanik. Seepärast on eriti oluline, et maailma targemad pead suudaks välja mõelda lennukid, autod, bussid ja rongid, mis ei sõidaks fossiilkütusel. Või noh – need on välja mõeldud, aga neid ei kasutata sellisel määral, et need lõpptulemust mõjutaksid.

Joonas, sinu ökoloogiline jalajälg saab kindlasti olema väiksem, sest kui oled juba suur mees, siis polegi meil enam neid fossiilseid kütuseid või neid on väga väheks jäänud. Seepärast ei saa ka need 193 riiki, kelle esindajad siin Keenias praegu koos on, lõputult jutustada, vaid peavad kiiremini tegutsema.

Kuidas muutub elu Eestis?

Maailm on suur ja vahel tundub see kõik väheoluline, mis kuskil mujal toimub. Seepärast räägin sellest, mis juhtub aastakümnete pärast Eestis. Mõne aasta eest on Eesti teadlased selle välja arvutanud.

Sel ajavahemikul, kui sa oled 53–82aastane ehk aastail 2071–2100, on Eesti keskmine õhutemperatuur 2,7 kraadi kõrgem, kui oli aastail 1971–2000. Nii pikka perioodi on vaja koos vaadelda, sest muidu ei saa kliima muutumisest aru. Mõnel üksikul aastal on soojem, mõnel külmem, aga pikk periood annab suurema pildi ning muutused saavad selgemaks ning mõõdetavaks.

See on kõige leebem ennustus. Kui kasvuhoonegaasi kontsentratsioon suureneb, on Eestis aasta keskmiselt 4,3 kraadi soojem kui aastail 1971–2000. Kõige soojemaks muutuvad kevaded ja talved, suvel ja sügisel on soojenemine pisut väiksem.

Miks see halb on? Sest meie loodus on harjunud külmema ilmaga. On harjunud sellega, et talvel tuleb maha lumi ja loodus saab puhata ning uueks kevadeks rahulikult valmistuda. Kui lund ei ole või on vähe, peab ka loodus sellega harjuma, aga loodusega on nii, et tal võtab see kaua aega. Kliima muutub kiiremini, kui loodus harjumisega järele jõuab.

Kui Eestis on soojem, siis muutub ka sademete hulk. Sajab palju rohkem. Aastateks 2071–2100 suureneb sademete hulk tagasihoidliku ennustuse kohaselt 16% võrra, aga kardetavasti võib see olla ka 19%. See on suhteline muutus keskmises kuu sademete hulgas aastaaegade ja terve aasta lõikes.

Seda on väga palju. Eesti on mereäärne ning madal maa, ja kui sajab varasemast palju rohkem, siis mõjutab see sadu tuhandeid inimesi.
Ivar Soopan ja Joonas Soopan.
Ivar Soopan

Üleujutused sagenevad

On veel üks tähtis arv, mida teadlased mõõdavad. See on sademete hulk ööpäevas, ja kui see on üle 30 millimeetri, tekitab see paljudes paikades üleujutusi.

Eesti teadlased kirjutavad, et sademete hulk üle 30 mm ööpäevas on harv sündmus, aga samas on sellised sademed juba piisavad, et põhjustada kohalikke üleujutusi, mis võib kaasa tuua probleeme ennekõike linnades.

Me elame Haapsalus ja suur osa sellest linnast on üleujutuse piirkond. Mõtle sellele. Kui peaksid kunagi teise elukoha otsima, siis soovitan sul vaadata üleujutuspiirkondade kaarti ja valida koht, mis on kõrgem. Tõsiselt.

Panen siia kirja kõige halvema stsenaariumi, kui palju suureneb ööpäevas 30 mm ületavate sademete esinemise sagedus eri aastaaegadel. Oluline on tähele panna, et suurim mõju inimestele on ööpäevas üle 30 mm sademete sagenemisel suvel, sest siis on kõige rohkem sademeid, kuid protsentuaalselt on suurenemine suvel kõige väiksem ja talvel kõige suurem. Ehk siis suvel sajab niigi palju ja äkiliste hoovihmade sagenemine on väikseim, aga siiski märkimisväärne ja samas inimesi ka oluliselt mõjutav.

Tänavune talv on olnud mõnus ja lund on jätkunud, aga kui sul saavad olema lapsed või lapselapsed, ei pruugi nad kelgusõidust rõõmu saada.

Võrreldes aastatega 1971–2000, on perioodiks 2071–2100 olukord selline: septembris, oktoobris ja novembris on üle 30 mm sademetega päevi varasemast 245% sagedamini; detsembris, jaanuaris ja veebruaris on sagenemise protsent 435, märtsis, aprillis ja mais 244 ning juunis, juulis, augustis 165.

Nagu eespool mainisin – vali igaks juhuks kõrgem elukoht. Pisut rahustav on küll see, et Eesti läänerannik kerkib ja see pisut tasakaalustab merevee pealetungi.

Kõige halvem prognoos ütleb, et perioodiks 2081–2100 tõuseb meretase 45–82 cm. Mõned teadlased ennustavad isegi meetrist tõusu.

Käisin poolteise aasta eest, kui sind veel polnud, Vietnamis Mekongi jõe ääres sellest kirjutamas ja videosid tegemas. Seal tähendab isegi poolemeetrine meretaseme tõus katastroofi. Need alad, kus kasvab sadadele miljonitele inimestele vajalik riis, kaovad merre ja uusi alasid pole kuskilt võtta. Põldu harivad inimesed jäävad tööta, liiguvad oma riigi linnadesse või teistesse maadesse. Muide, Vietnamist tulnud põgenikke on Eesti piiril päris palju juba praegu tabatud. Näis, mis on siis, kui sina oled täiskasvanu.

Lund näed harva

Sel aastal tegime sinuga esimese kelgusõidu, kui said esimeseks sünnipäevaks kelgu. Tänavune talv on olnud mõnus ja lund on jätkunud, aga kui sul saavad olema lapsed või lapselapsed, ei pruugi nad kelgusõidust palju rõõmu saada.

Teadlaste arvutused näidatavad, et selle sajandi lõpuks kahaneb Eestis lumikate oluliselt. Võrreldes eelmise kontrollperioodiga (1971–2000), on aastail 2071–2100 märtsikuus lume hulk vähenenud 10–15 päeva võrra.

Jaanuaris ja veebruaris on siis lund vähemalt 10 päeva võrra vähem. Keskläbi on neil kuudel lund vähem kui 15 päeval, hullema stsenaariumi korral vähem kui 10 päeval.

Sisuliselt tähendab see püsiva lumikatte puudumist, ütlevad Eesti teadlased. Rohkem kui pooltel päevadel võib lund kohata ainult üksikutes piirkondades Kirde-Eestis.

Lähen täna jälle siin Nairobis ÜRO suurtele koosolekutele kuulama, mida 193 riigi keskkonnaministrid kavatsevad teha, et need ennustused kas või natukenegi liialdatuks osutuks. Laupäeval hakkan tagasi lendama ja aitan ise sellega jälle paljuräägitud kliima soojenemisele kaasa. Nii on.

Muutused aastaks 2100

Allikas: Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100. Keskkonnaagentuur. Autorid: Andres Luhamaa, Ain Kallis, Kaupo Mändla, Aarne Männik, Tiia Pedusaar, Kai Rosin