Jaak Allik, Püve Peeter ja harrastusteatrite näitejuhid

Eesti näitejuhtide trupp mängis Suislepa rahva­majas kahel õhtul August Kitzbergi näidendi ja Ardi Liivese dramatiseeringu järgi tehtud tükki “Püve Peetri riukad”. Lavastaja positsioonil oli seekord Jaak Allik.

Eesti näitejuhtide teatritruppi kuulub praegu 32 harrastusnäitejuhti. Trupp tegutseb 1996. aastast ja jutuks tulev lavastus “Püve Peetri riukad” oli selle koosluse esituses kahekümne kolmas. Lavastused on alati valminud Eesti eri paigus peetud suvekoolides. Harrastajate koosluse põhimõte on kutsuda juhendajaks, lavastajaks teatriproffe.

Aastate jooksul on trupiga töötanud (lavastanud) Ivo Eensalu, Kaarel Kilvet, Härmo Saarm, Aleksander Eelmaa, Rudolf Allabert, Indrek Saar, Indrek Sammul, Garmen Tabor, Jüri Lumiste, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Ain Saviauk, Tiit Alte, Ingo Normet. Lavastus­te nimistu on pikk, mängitud on nii külajante kui ka “Viiuldajat katusel”.

Suislepa, Kuimetsa, Kanepi, Kohila, Vändra, Kambja, Albu, Tornimäe, Rapla, Osula, Märja­maa, Põltsamaa, Viimsi, Põlva, Eidapere, Vändra, Krootuse, Pärnjõe, Pärnu. Need ei ole lihtsalt ilusad kohanimed – seda muidugi ka –, vaid paigad, kus tegutsevad harrastusnäitejuhid mängisid kaasa Suislepa rahvamajas ja selle kõrval etendunud külajandis “Püve Peetri riukad”.

Hobune oli kohal

Jaak Allik on hea organisaator nii elus kui ka teatris. Ta suutis suure trupi lühikese prooviperioodi jooksul nii liikuma saada, et moodustus tervik. Näitlejad, igaüks küll omal moel, teadsid, mida tegid. Pisut aega külajandi õhkkonda sisseelamine küll nõudis, aga siis suutis suur trupp ja tegijate energia mind vaatajana kaasa haarata. Kohe peab ütlema, et kaasahaaramises ja nii-öelda häälestamises oli tähtis osa Peeter Konovalovil, kes oli kirjutanud Liivese laulutekstidele uued viisid ja need laulud tegijatele selgeks õpetanud.

Jaak Alliku silmaga ja kõrvaga tuntav panus – peale selle, et ta oli oskuslikult jälginud tervikut –, oli August Kitzbergi enda lavastusse toomine. Selgitan: nimelt avati Suislepa rahvamaja 1939. aastal just lavastusega “Püve talus”.

Lavastused on alati valminud Eesti eri paigus peetud suvekoolides. Harrastajate kooslusel on põhimõte kutsuda juhendajaks, lavastajaks teatriproffe.

Nüüd kuulub see ajalooline maja ettevõtja Avo Aedmale, kelle südameasi tundub olevat kultuurielu alles hoidmine rahvamajas ja Suislepas üldse. Tema mängis kirjanik Kitzbergi, kes mõlema vaatuse algul publiku ees sõna võttis.

Üsna kindlasti oli Alliku mõte see, et ühes rahvatükis peab olema päris hobune. Kaks kosilast sõitsidki kosja kaarikuga. Mu nähtud etendusel jäid kosilased, hobune ja kaarik pisut hiljaks ja see ootamatu situatsioon lisas vürtsi nii näitlejate kui ka publiku jaoks.

Mõni tõetera sees...

Kitzberg on küll kirjutanud (seda ütles ka tema osatäitja lavalt), et “Püve talus” ei taha kirjanduslikult midagi olla ega linna- ega parematele maanäitelavadele tikkuda, vaid on “külaküünide jaoks mõeldud, kus ju ka mõnikord näitemängu mängitakse”.

Ometi saab näidendit Alliku tõlgenduses enese jaoks tänapäevaseks mõtestada küll.

See on näidend, kus ametist maha võetud vallavanem Püve Peeter ei kaota koos ametiga ka mõistust. Ta peab plaani, paneb oma kolm tütart mehele ja päästab talu pankrotist. Taas Kitzbergi tsiteerides: “Vanad tuttavad kujud, ühesugused igapäised inimesed, nagu minu koduküla inimesed juba kord olid. Pilt külaelust tahab tükk olla, muud midagi, ja kes lõbusa naljaga, milles mõni tõetera ka soolaks seas, lepib, see lepib siis ka minuga ja ta ei sõima suurt.”

Just nii oligi.

Lavastus lõppes lauluga “Mul­gi­maal, sääl on hää elada”. Kõik nagu kord ja kohus.

“Püve Peetri riukad”

Villem Alttoa kirjutas näidendist 1955. aastal nõnda:

“Vaesunud vallavanema tütarde naitmisloo ja suurema osa tegelasi on autor küll võtnud oma endise kodukoha minevikust, kuid tõelist pilti XIX sajandi lõpu Mulgimaast näidend ei paku. Kirjanik pole näinud, õigemini pole näha tahtnud küla elu varjukülgi, hakkamine ja leidlikkus on siin piisavaiks vahendeiks raskuste võitmisel. Patriarhaal­sed suhted võimaldavad töökal sulasel pääseda peremeeste seisusse.

Kuid peretütarde huumoriga kujutatud naitmisloos on Kitzberg käsitlusse võtnud küllaltki tõsise probleemi – peremeeste klassis tavalise tehingu-abielu, mis oli üks rahavõimu avaldusi tollases jõukas talunikkonnas. Abiellumine oli seotud omandlike kaalutlustega. Ka näidendis abiellub peremehe vanem tütar kas või sulasega, et säilitada talu, ja ka teiste tütarde elukaaslase valimisel ei kõnele südamehääl kaasa.

Ja kuigi Püve Peetrit on sümpatiseeritud vaesema rahva talitajana, osutab kirjanik nii tema kui tütarde kulaklikule mentaliteedile. Autori tingimusteta poolehoid on kehvikute klassi esindajatel. Ja kirjanik vabaneb idealiseerimisest hoopis, kui ta lavale toob mulgi kaasavaraküttidest koduväikandidaatide ja nende isade galerii. Kirjanik otse põrmustab neid külakodanluse võsusid satiirilise naerurelvaga. Uhke, ent vääritu jõuka peremeeskonna esindajate koomilis-realistlik kujutamine ja külakodanluse majanduslike aluste paljastamine annavad teosele arvestatava tunnetusliku väärtuse, mis on taganud näidendi lavalist menu.”

Lavastaja Allik lasi selle teksti teise vaatuse algul Kitzbergil ette lugeda.