Külaline (Mirtel Pohla) intervjuus ajakirjanik Gert Raudsepale: “Jah, mul oli eesti vanaema, ta rääkis minuga eesti keeles, aga ta suri, kui ma olin kaheksa-aastane. Pärast vanaema surma ei rääkinud minuga enam keegi eesti keelt ja ma unustasin selle.” Siim Vahur
Vanaema (Ülle Kaljuste) saadab lendu lumivalge paberlennuki. Lavastuses on paberlennuki lennutamise üks tähendus see, et nii jäävad hirmud vähemaks. Viskad lennuki lendu ja ütled: “Lennuk, lennuk, võta mind lendama.”
Siim Vahur

Selle dokumentaallavastuse võtmestseeniks on mu meelest see, kuidas vanaema (Ülle Kaljuste) õpetab lapselapsele (Laura Kukk) reinlendrit. “Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kus on minu roosiõitse? Teda pole siin ja teda pole seal, ta on läind Ameerika.” Tants jäi lapselapse kehamällu, eesti keel mitte.

Pärast “Minu Eesti vanaema” teist Narva esietendust ütleb lavastaja Julia Aug eesti keeles: “See lavastus on armastusest.” Ütleb hetk enne seda, kui küsib vene keeles: “Kas ma olen nüüd ka Eestis dissident?” Ma ei saa teistmoodi vastata kui “jah”, mispeale Julia naerab oma nakatavat naeru.

Ajal mil Julia Aug oma kodakondsuse eest kohtus on käinud, on tema advokaat avastanud mitmeid selliseid fakte, millest enamasti kõva häälega praegu ei räägita. Julia räägib, ausalt ja valuga.

Esmaspäeva varahommikul on Julia Augi Facebooki profiilipildi alla ilmunud valge süda – “Kõigi Eesti”. Vanaema loost ja lavastusest käib teemana läbi, kuidas ühelt Venemaa praegusaja nimekamalt näitlejalt on ära võetud Eesti kodakondsus ning kuidas ta on sellepärast kohtuuksi kulutanud.

Näidendis ja lavastuses kannabki Julia Aug nimetust Külaline. Tõepoolest, me oleme kõik maailmas külalised, ning see peaks andma ka siin käitumise juhised ja tarkuse. Külalist mängib Mirtel Pohla. Mängib nii, et laval on Mirtel, mitte Julia.

Külaline (Mirtel Pohla) intervjuus ajakirjanik Gert Raudsepale: “Jah, mul oli eesti vanaema, ta rääkis minuga eesti keeles, aga ta suri, kui ma olin kaheksa-aastane. Pärast vanaema surma ei rääkinud minuga enam keegi eesti keelt ja ma unustasin selle.”
Siim Vahur

Aga Julia lugu jutustades on ta saavutanud miskisuguse hämmastava, inimliku, olemusliku, emotsionaalse sisemise sarnasuse Juliaga. Näiteks on lavastuses dialoog. Külaline: “Mõnikord, kui ma mõtlen sellest, et äkki Venemaa tahab jälle annekteerida Balti vabariike, saan ma selgelt aru, et kui sõda tuleb, äkki, nagu praegu Donbassis, siis sõidan ma Eestisse ja hakkan sõdima Eesti poolel. Mul on väga õudne, et mulle sellised mõtted pähe tulevad, aga nii see on.” Tegelane 2, teine mees küsib: “Mis keeles sa seal sõdima hakkad?” Külaline vastab: “Ei tea.”

Kümmekond aastat tagasi seisime Peipsi ääres koos noore mehega, kes ajas Sillamäel mingit äri, üsna edukat. Teadsin, et tal oli vähemalt kaks last ja ta oli ostnud endale metsa, mida armastusega korrastas. Vaatasime üle järve, kuidas teisel kaldal Venemaal elati, ja ma küsisin, et mis ta teeb, kui peaks puhkema sõda. See noormees vastas mulle siis selges vene keeles, et võtab püssi ja hakkab Eesti eest sõdima.

Koer nimega Minekodu

“Minu Eesti vanaema” on ühe inimese perekonnalugu. Ajal mil Julia Aug oma kodakondsuse eest kohtus on käinud, on tema advokaat avastanud mitmeid selliseid fakte, millest enamasti kõva häälega praegu ei räägita. Julia räägib, ausalt ja valuga.

Kas või sellest, kuidas tema vanaisa oli Eesti Vabariigi sünni juures, sai kodakondsuse ja lahkus Venemaale, sest võitles selle vabariigi vastu, oli kommunist. Kusjuures advokaat kinnitab, et Julia vanaemalt ega vanaisalt pole kodakondsust ära võetud. Ma siin kaldun poliitilise sasipuntra seletamisse, aga nii, nagu on laval. Eelkõige on see ehk psühholoogiline sasipundar.

Selles loos on valu sees, ja mulle tundub, et meil kõigil on oma perekonnalood, mingid asjad seal, millest me kõva häälega ei räägi, millest katsume üle vaadata. Saladused.

Mul tekkis lavastust vaadates paralleel Leelo Tungla ema Helmese looga, millest sai film “Seltsimees laps”, kus Julia Aug mängib Leelo vangi pandud ema asemele Ruila kooli direktoriks saadetud naist. XX sajandi koledused ja segadus jõuab inimesteni kunstilises vormis XXI sajandil. Ja mul on tunne, et siis tekkinud valu ei ole kuhugi kadunud, see elab meis edasi – isegi siis, kui me seda endale ei tunnista.

Minu jaoks tõuseb sümboli staatusesse jooksuaegne eestlasest koer, keda aetakse ära lausega, mis Julial eestikeelsena meeles: “Minekodu!” Ja ümberringi on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit...

Produtsendi looming

Lühikese aja jooksul on Narva Vabal Laval esietendunud kaks Märt Meose produtseeritud lavastust, mis kakskeelsed ja dokumentaalsed. “Transiit”, millega avati teatrikeskus, ja nüüd “Minu Eesti vanaema”. Lavastuste vorm ja lood on erinevad – “Transiit” räägib Eesti muusikute hiigeledust Nõukogude Venemaal –, aga nad on sarnased. Sarnased ja teineteisega haakuvad.

Mõlemad räägivad eestlaste ja venelaste suhetest. Räägivad ausalt, ilma ilustamata. Millegipärast juhtis just “Minu Eesti vanaema” mind mõtete sellele rajale, kus tekivad küsimused, kui palju me inimestena suudame ennast ise juhtida; kui palju meid juhib ümbritsev ühiskond ning kuidas selles kehtivad seadused ja silmakirjalikkus. Kummaline, et isegi silmakirjalikkus on eri aegadel erinev... Nii “Transiit” kui “Minu Eesti vanaema” võiksid aidata meil mõtestada enda elu ja praegust aega.

Narva vanaema Mirtel...

Siim Vahur

Ehk ei peaks üht lavastust nii vaatama, aga “Vanaema” nähes mõtlesin, et produtsent Märt Meose üks ülesanne on valida Vene lavastajatele Eesti näitlejaid. “Vanaemas” on juhtunud – ma usun, et see on nii mõeldud Meosel –, et tänapäeva inimesi mängivad NO-teatris suureks kasvanud ja ennast leidnud näitlejad.

See on inimeseks olemise ihalus; õnnelik olemise soov, mis olnud ka meie eelkäijates. Me ei kanna kaasas üksnes oma esivanemate varje, vaid ka nende päikeselist poolt.

Ning see on väga õnnestunud valik. Aegadetagust vanaema mängib Ülle Kaljus­te, kelle kool on olnud Vana­linna­stuudio ja Eesti Draamateater. Ülle vanaema ongi teisest ajast – on aristokraatlik ja sirge seljaga.

Julia Augi lavastus ja see, kuidas näitlejad mängivad, kannab endas veel üht tajutavat joont peale isikliku valusa, puudutava ja salapärase perekonnaloo muutuvas maailmas. See on inimeseks olemise ihalus; õnnelik olemise soov, mis olnud ka meie eelkäijates. Me ei kanna kaasas üksnes oma esivanemate varje, vaid ka nende päikeselist poolt.

■■■

Eraldi võiks ja peaks kirjutama selle lavastuse kunstniku tööst. Moskvalanna Polina Grechko ilma millegi üleliigseta kujundus annab valusatele teemadele laval valge ja selge värvi.