Koiva ja ta lisajõed pakkusid kunagi tööd palgiparvetajatele, tänapäeval aga võimalusi paadi- matkajatele. Ingmar Muusikus

Ka Lätimaa laulab samal viisil: “Dažu skaistu ziedu Gaujā kaisīju...” ja laulab ehk vägevamaltki, sest Gauja ehk Koiva on Läti pikim jõgi (452 km). Kõrgete metsaste liivakallastega kaunitar, keda juba 1973. aastast Valmiera ja Sigulda juures on hoidma seatud rahvuspark. Liivakivikoopaid leidub Eesti poolelgi, ning üks neist, mille suu Karisöödil, pidi isegi üle piiri Koivaliina mõisa juurde välja viima. Mõniste mõisniku koer Monarh olevat kunagi jänest taga ajades selle kümnekilomeetrise käigu läbinud.

Kõige kaunim jõgi, aga ka kõige petlikum ja võrendlikum – nagu viitab Valgamaa koduloouurija Harri Kübar vihikus “Matkad Koiva jõel” (1983) ning sama kinnitavad ka kalastajad ja kanuutajad.

Koiva ja tema lisajõgede vood kannavad mere poole kadunud liivlaste ajalugu. Henriku kroonika kirjutab, et 1211 käisid saarlased, läänlased ja rävalased piiramas liivlaste vanema Kaupo kuulsat Turaida linnust.

Avalehele
0 Kommentaari