Haini tutvus oma tulevase kaasa Jariga täiesti juhuslikult Pärnus pargiteel, kui meeldiv välismaa mees küsis toona vaid 17aastaselt kaunitarilt teejuhatust. Hiljem vahetati telefoninumbreid ning Hainit rõõmustasid Jari kõned ja sõnumid, mis tipnesid ettepanekuga puhata koos Hispaanias ning nautida sealseid hotellimõnusid.

Neiu oli ebalev, sest ta ei tundnud veel meest. Ometi otsustas riskida ja minna reisile. Nüüd, olles tuttav lähisuhtevägivalla märkidega, oskab Haini tagantjärele näha toonase reisi ja sellele järgnenud ajal ilmnenud ohumärke. Siis armunud neiu neile seikadele tähelepanu ei pööranud.

Hispaaniasse jõudes tuli välja, et Jari oli tühistanud hotelli broneeringu ning neil tuli ööbida telgis ja autos. “Selgus – see kõik oli minu süü! Ütles, et kui mina poleks kahelnud, oleks me hotellimugavusi saanud nautida,” vahendab Haini.

Pärast reisi kohtuti naise sõbrannaga. Muljetamise ajal tekkis Hainil vajadus tualetti minna. Sõbranna, soovides võõraga lauda mitte üksi jääda, läks temaga kaasa. Selles nägi Jari vandenõu.

“Pärast jagas ta mulle autos obadusi ja nõudis vastuseid, et mis saladused mul tema ees on, et koos sõbrannaga WCsse läksime,” räägib Haini. Naine kinnitab, et nagu siis ja ka hilisemate rünnakute ajal, oli tema elukaaslane alati kaine. “Jari oli meie kooselu ajal väga harva purjus,” tõdeb Haini. “Alkohol, kui juhtus mingi pidu olema, tegi alati tema raevu suuremaks ja minu olukorra hullemaks.”

PÕHJUSED
Allikas: brošüür “Turvaline ja vaba elu”
Miks naised ei lahku vägivaldsest suhtest?
Tunned end üksiku ja abituna.
Sa ei tea, kuhu minna, et abi saada.
Sul polnud ühtegi sõpra, kellelt abi paluda.
Sinu vanemad uskusid, et pere ei tohi laguneda ja lastel peavad olema nii ema kui isa.
Su mees ei tule sulle füüsiliselt kallale, aga keegi ei usu, kui vägivaldne ta vaimselt on.
Sa püüdsid end kontrollida, et teda mitte provotseerida.
Sa uskusid, et ta muutub.
Kardad füüsilist kättemaksu.
Oled mehest rahaliselt sõltuv.
Leppisid alandusega, sest sul ei ole kusagile minna.

Elu täis valesid ja vägivalda

Pärast ühist reisi kutsus Jari Haini Rootsi elama. Haini, soovides armastusega täidetud kodu, otsustaski minna. Peagi elatigi mehe ema kahetoalises korteris. Mees hakkas nõudma, et Haini võtaks end töölt lahti ja oleks kodune. Siis tundus elu veel lootusrikas ja noor naine tundis oma tulevase mehe armastust. Nii ta jäigi koduseks, aimamata, et vägivallatsejatel ongi kombeks ohvrit ühiskonnast, sõpradest ja perest lahutada.

“Jari tundus hästi hakkaja, positiivne – käivitas ettevõtteid ja plaanid olid suured. Hiljem selgus, et kõik jäidki vaid plaanideks,” räägib Haini. “Nüüd tean – need olid tema muinasjutud.”

Valeks osutusid ka Jari meenutused oma eelmistest kooseludest. Naised olevat olnud liiderlikud ja teistega meest petnud. Üks väljavalitu olnud isegi nii hull, et oli end ise hammustanud ja siis selles meest süüdistanud.

Haini uskus toona oma elukaaslast. “Nüüd, kui aastaid hiljem pääsesin politsei toimikute juurde, tunduvad eelmise naise kirjeldused nii valusalt tuttavad. Ma võinuks nendele oma nime alla kirjutada.”

Kui Haini jäi rasedaks, otsustati kooselu seaduslikuks muuta. Pulmi mehe soovi kohaselt ei tehtud. Need pidid toimuma tulevikus. Abikaasa hakkas aga aina enam kõiki naise tegemisi kontrollima, nii riietumist, märkmiku ja koti sisu. Mees keelas tal tarvitada rasestumisvastaseid vahendeid ja käis Hainiga naistearsti juures kaasas.

Vägivald ja süüdistused aina sagenesid. Jari arvates rääkis Haini kõike valesti, ostis poest valesid asju, kandis vale värvi riideid või viibis kaupluses liiga kaua. Kui naine juhtus mehe arvates millegi vastu eksima, sai ta tunda hirmu. Seda nii autot juhtiva mehe ohtliku sõidustiili kui ka ees ootava julmuse pärast. Sageli järgnesid “eksimustele” ootamatud obadused, kägistamised, juustest sikutamine ning riiete lõhkumine. “Ta võis vannituppa minnes olla heas tujus, sealt väljudes aga tige ja vägivaldne,” räägib Haini.

Paljugi toimus laste nähes. Vaid nutta naine laste nähes ei tohtinud. Mees käskis tal eralduda kas või teise tuppa ning ukse enda järel kinni panna.

Sinikaidki tuli varjata, rääkimata hingevalust.

Paigale tarretav hirm

Üks tõsisemaid rünnakuid juhtus Haini mäletamist mööda Eestis, kus ühel koosviibimisel tuli tema juurde kunagine koolivend ja ütles tere. Kogu tee, mil nad kaasaga peolt Haini ema poole liikusid, oli abikaasa sünge ning süüdistas laste ema truudusetuses.

Kodus haaras Jari tabureti ning tormas Hainile kallale. Kuigi surmahirm oli naisel nahas, suutis ta imekombel löökide eest ära põigata ning pääses majast välja. Ta põgenes tagasi vaatamata. Vanemad, kes kuulsid lärmi, kutsusid märatsejale politsei. Mees viidi arestimajja.

Haini imestab nüüd isegi, mis ajas teda järgmisel hommikul politseisse paluma, et ta kaasa vabaks lastaks. “Ma ilmselt õigustasin tookord tema tegu purjus olekuga. Aga loomulikult süüdistas ta mind kõiges, mis juhtus.”

Haini arvas, et tema peab hakkama kuidagi teisiti käituma, et mehe edaspidiseid vihahooge vältida.

Ta võis vannituppa minnes olla heas tujus, sealt väljudes aga tige ja vägivaldne.

Haini Ilonen

Kurta ei saanud ta kellelegi. “Kui mulle helistati või mina helistasin kellelegi, seisis mees kogu selle aja mu kõrval või pani diktofoni minu kõrvale, et pärast kuulata, mida ma rääkisin.”

Et kodukord ei paljastuks, ei lubanud isa lapsi ei lasteaeda ega kooli viia. Haini oli nende lasteaia- ja kooliõpetaja.

Mingitel hetkedel, eriti pärast järjekordset intsidenti, naine isegi mõtles lahkumisele. Kuid järgmisel päeval tuli mees vabandust paluma ja lubama, et ta ei tee enam nii. “Olin naiivne ja lootsin, et ta muutub. Aga ei muutunud. Hiljem mõtlesin, et kannatan laste pärast kõik ära,” selgitab ta.

Põhjuseks, miks naine vägivaldsesse suhtesse jäi, oli häbitunne ning enesekindluse puudumine. Ta mõtles, et Eestisse naastes tuleb tunnistada oma läbikukkumist abikaasana; tundis hirmu, et ei saa laste kõrvalt töötamisega hakkama ja kartis mehe kättemaksu.

Saatuslik sekkumine

Saatuse tahtel tuli neil 2011. aastal kogu perega Rootsist lahkuda ja Haini ema juurde Pärnumaale kolida. Ema märkas tütre ja lastelaste kannatusi, nägi piiranguid, mida isa neile seadis. “Vanaema sai alles siis teada, et lapsed ei käi koolis ega lasteaias,” räägib Haini.

Ema pöördus kohaliku sotsiaaltöötaja poole, sealt soovitati teha avaldus politseile.

Laste isale kooselu ämmaga ei meeldinud ning ta tahtis Soome sõiduks laenu saada. Aga Haini ema ei andnud. Nii võttis mees pere kaasa ja sõitis sõbra juurde. Seal sai Haini teada, et järgmisel hommikul lahkutakse Eestist, kuigi kõik laste riided jäid vanaema juurde. Naine anus ja palus kaasat, et sõidaks maale ja tooks laste riided ära.

Kui nad ema kodu ette jõudsid, oli õues juba pime. Majaski ei põlenud ükski valgusti. Mees jäi autot parkima. Haini helistas emale, et ta trepikoja ukse lukust lahti keeraks, kuid uks läks enne lahti. Lapsed ja Haini astusid uksest sisse ning ema lõi ukse kinni. “Enam me teda sisse ei lase,” meenutab Haini ema sõnu, mis tulid nagu välk selgest taevast.

“Ma olin šokis! Mõtlesin – issand, mis nüüd saab?! Mu vanem tütar küsis esimese asjana, et kas tema saab nüüd kooli minna. Vanem poiss hakkas nutma.”

Julge teo teinud laste vanaema oli väga hästi varjanud oma plaani. Hirmust ja ootamatusest värisevale Hainile anti telefon, mille teises otsas oli psühholoog, kes teda nõustas.

Samal ajal otsis mees võimalust tuppa pääsemiseks, ronis isegi rõdule. “Ma uskusin, et kui ta sisse saab, võib meid ära tappa,” tunnistab Haini.
Haini Ilonen tegutseb selle nimel, et vaikimise müür saaks lammutatud, sest vägivallatsejate avalikustamine on alusmüüriks rahulikule elule. Samuti loodab ta, et vägivaldsest lähisuhtest väljamurdnuid edaspidi keegi ei “suukorvista.”

Julgestuseks oli Haini ema kutsunud endale toeks piirivalvurist sõbranna ning koos otsustati politsei kutsuda, ent Jari jõudis enne lahkuda. Haini andis endale aru, et ta ei saa ema juurde jääda, sest mees võib tagasi tulla. Nii viis politsei ta lastega Haapsalu sotsiaalmajja, kus tema hirmudega tegeles ohvriabi töötaja.

Haini kartis õues liikuda ja pelgas alguses isegi meessoost sotsiaaltöötajat. Hirm, et vägivaldne mees neid lastega leiab, võttis järjest enam maad. Viimaks sai lastega Pärnu naiste varjupaika peituda. Telefon ja pangakontod tuli sulgeda, et vägivallatseja neid ei leiaks. Isegi Haini ema vahetas telefoni.

Tervenenuna oma rajal

Järgnevad aastad kulusid uue elu sisseseadmiseks, seda ilma laste isa toetuse ja abita.

Haini saavutas naiste tugikeskuse toel taas enesekindluse. Ta käis mitmesugustel kursustel, et oma sissetulekuid suurendada. Hainil õnnestus leida tore töökoht, kus teda hinnatakse. Lapsedki said viimaks kooli.

Nüüdseks on Hainist saanud naiste tugikeskuse tunnustatud töötaja ja avalikel üritustel saatusekaaslaste eestkõneleja. Tema oli üks nendest kuuest inimesest, keda president Kersti Kaljulaid ja justiitsminister Raivo Aeg tunnustasid vägivallaennetusse antud suure panuse eest.

On imekspandav, et pärast põrgulikku elu täis valu ja alandust ning kestvaid kohtuteid, suudab ta aidata oma saatusekaaslasi. “Nad arvavad sageli, et kui nad on vägivaldsest suhtest lahkunud, siis ongi kõik korras. Kuid tegelikult on kõik sellised naised katki. Neil tuleb tegelda endaga ja enda tervenemisega. Vastasel korral on oht, et leiab taas samasuguse mehe, sest naine on ikka sama.”

Haini loodab, et tema lugu paneb naisi mõtlema ja vägivaldsest suhtest loobuma. “Soovin väga, et kui nad seda lugedes oma elu ära tunnevad, siis leiavad endas jõudu suhte lõpetamiseks ning endale ja oma lastele parema elu kujundamiseks,” lausub ta.

Oma minevikuga tuleb Hainil ikka veel tegelda. Pikk kohtutee laste isaga pole siiani lõppenud. Elatise saamise kohtuasi kestis peaaegu kolm aastat, enne kui lapsed hakkasid saama riigilt elatisabi. “Vähemalt see oli õnnelik juhus, et tulime koos Jariga Eestisse elama, sest ta üritas mind süüdi mõista laste röövis. See tal ei õnnestunud,” räägib Haini. “Praegu soovib ta kohtu abiga mind vaikima panna, et ma ei räägiks avalikult oma elust ja vägivaldsest suhtest.”

Haini on aga siiralt tänulik, et ta ema abiga sellest suhtest väljapääsu leidis.

“Nüüd teengi peamiselt asju, mis mulle meeldivad ja tõsiselt rõõmu pakuvad. Saan viimaks tegelda kõigega, milleks mul varem ei olnud võimalust. Ja ma näen – kui mina olen õnnelik, siis on ka lapsed õnnelikud.”

Ehmatavad arvud

Ehmatavad arvud: iga neljas mees, iga neljas naine
Margo Orupõld

“Iga neljas mees on suhtes vägivaldne,” tõdeb Pärnu Naiste Tugikeskuse juhataja Margo Orupõld. Nende keskuses tuleb ühes kuus keskmiselt tegelda 20 uue kliendiga.

“Naised on teadlikumaks saanud! Olen väga tänulik tuntud vägivalduritest meestele, sest tänu nendele on kõik tagajalgadel ja sellel teemal räägitakse. Kui tavaline mees kolgib oma naist, ei tee keegi sellest välja ega räägi sellest keegi!” sõnab Margo Orupõld. “Mida jõukam ollakse, seda parem on vägivalda varjata. Pereliikmete suu suletakse kingitustega. Ämmale kingitakse soojamaareise ja selline ei ütle kunagi, et tütre mees on paha! Emad kaovad seetõttu tütre selja tagant ära.”

Ta loodab, et nendel teemadel avalikult rääkimine-kirjutamine viib ikka veel lähisuhtes vägivalda kannatavad naised arusaamiseni, mis nende kodus tegelikult toimub.

Aeg end leida

Margo Orupõld soovitab sihikindla vägivalla all kannatavatel naistel kindlasti nõustamisele tulla. Kogemusnõustajad, teraapia ja metoodilised harjutused aitavad neil taas “mina ise” rolli ehk enesekindlust leida.

“Inimeseks olemisel, nagu ka nende naiste puhul, on oluline mitte karta homset,” ütleb Margo Orupõld. “Kui ma täna olen enesekindel, siis see, mis homme juhtub, pole oluline, sest ma saan sellega hakkama!”

Naiste tugikeskuse abilised aitavad ilma, et nad jääks juhtunusse kinni. Väärkoheldud õrnemat sugu õpetatakse endale valetamise lõpetamist ja probleemidega püsivalt tegelemist.

Pärnu tugikeskuses on isegi humoorikas tabel vägivaldsete meeste määramiseks. “Läbi nalja võtame pinge maha,” tõstab Margo Orupõld metoodikalt loori. “Kui saab selgeks, mis paneb mehi nii käituma ning kuidas naine on vaikselt käest andnud otsustamisõiguse, siis on kohe näha, kuidas silmad lähevad suuremaks. Kui naine saab aru, et tema on see, kes saab vägivallaringi lõpetada, siis see ka juhtub.”

On naisi, kes ekslikult arvavad, et nad tulevad olukorraga kodus toime paremini, kui minnes edasi uude olukorda. Ikka on veel neidki, kes usuvad kõnekäände “armastus teeb haiget” või “kui lööb, siis armastab”.

Aeg on küps

Margo Orupõld usub, et juba on aeg küps, tegelemaks vägivalduritest meestega, nende nõustamisega.

“Võimuvajadus tekib täpselt nii, nagu kellelgi tekib sigareti-, alkoholi-, seksi- või kommivajadus. Eriti veel, kui seda on kogu aega toidetud!” räägib ta. “Mida naised, keda rünnatakse, esimesena teevad? Nad lükkavad “patju alla” mehe inetule käitumisele ehk lepivad sellega ja isegi õigustavad seda. Ellujäämise huvides antakse käest arvamuse avaldamise ja otsustusõigus, sest vägivald lahendab kiiresti olukorrad, ja seda mitte nõrgema huvides.”

Pärnu Naiste Tugikeskus avas 2018. aastal meeste kriisiabi telefoni, et vägivaldurid ja vägivalla all kannatav tugevam pool saaks psühholoogilist abi. Tänavu märtsis see liin suleti, sest helistajaid oli vaid kaks. Margo Orupõld teab ka põhjust: “Geeniomaselt ei otsi mees abi.”

Muuta saavat seda vaid siis, kui fookus suunata ellujääjalt ehk ohvrilt vägivallatsejatele. See tähendab hoiakute ja kivinenud mõtteviiside muutmist. Ning selle nimel tehakse Pärnu Naiste Tugikeskuses juba tööd.