Esimese, jaanuarikuu keskkonnateo tiitli pälvis Haanja Looduspargi uue kaitse-eeskirja kehtestamine. Keskkonnaämbri pälvis aga Riigikogu mäetööstusettevõtete toetusrühma ettepanek, mille kohaselt veel praegune Riigikogu koosseis võiks kinnitada maapõueseaduses muudatuse, mis laseb kaevandusmahte arvestada viie või seitsme aasta keskmisena tagasiulatuva mõjuga.

Siht ärgitada arutelu

Eesti Looduskaitse Seltsi (ELS) esimees Jaan Riis märkis, et sageli püütakse küll kitsaskohtadele näpuga näidata, aga tegelikult toimub meie ümber rohkesti ka ehk küll väikesi, ent siiski olulisi häid tegusid, mis ka keskkonda mõjutavad. Ja mis kahtlemata äramärkimist väärivad.

“Probleemide puhul oleme võtnud ülesandeks nende juures häirekella lüüa, õhutada eri huvigruppide kaasarääkimist ja lahenduste otsimist,” selgitab Riis keskkonnaalaste tiitlite jagamise eesmärke. “Ja mida rohkem on kaasarääkijaid, seda kaalukam on ka meie töö tulemus. Me ei esinda mingi üksiku kildkonna huve, vaid terve ühiskonna huve. Ning see üritus pole mõeldud ühekordse aktsioonina, vaid plaanime seda valimist korraldada ikka aastaid ja aastaid.”

Muide, esimesed positiivsed tulemused on ettevõtmisel juba olemas. Pärast seda, kui ELS kuulutas välja jaanuari keskkonnakirve omistamise Riigikogu keskkonnakomisjoni tegevusele, millega too üritas valimiseelse hämamise sogases vees taganeda ühiskondlikust kokkuleppest, et põlevkivi aastase kaevandamismahu piirmäär on 20 miljonit tonni, tuli peagi sellesama komisjoni esimehelt Rainer Vakralt teade, et eelnõu võetakse tagasi, asi suunatakse põhjalikuma analüüsi ja arutelude tekitamiseks n-ö laiale ringile.

“Kuna tegu on Eesti riigi tuleviku seisukohalt väga olulise küsimusega, otsustasime järgmisel esmaspäeval teha arutelu, kuhu on kaasatud kõik osapooled – keskkonnaministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, keskkonnakaitsealaste organisatsioonide ja põlevkivitööstuse esindajad. Siin ei saa teha asju ülepeakaela,” selgitas keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra. “Riigikogu suurde saali pole kiirustades mõtet sellist seadusemuudatust tuua.”

Maapõueseadust oli plaanis muuta nii, et kaevandamismahud ei oleks aastased, vaid neid arvestataks viie või seitsme aasta keskmisena. Kuna muudatusel oleks ka tagasiulatuv mõju, oleks sellest võitnud eelkõige Viru Keemia Grupp, kes saaks sellisel juhul vajalikku põlevkivi ise kaevandada ega peaks seda Eesti Energialt ostma.

Eestlased on tunnustuse jagamisega tagasihoidlikud, samas lüüakse ka häirekella alles siis, kui on juba hilja. Seetõttu alustab ELS keskkonnaministeeriumi aasta keskkonnateo ja keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursiga ning Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) aasta keskkonnateo ja keskkonnakirve valimisega analoogse igakuise ettevõtmisega.

Tiitlid tulevad igas kuus

2014. aasta detsembris andis Eesti Looduskaitse Selts välja aasta loodussõbra auhinna. Mullu sai tiitli hundiuurija Peep Männil, aasta varem looduskaitsja Piret Eensoo. Kaks nädalat tagasi kuulutas EKO 2014. aasta keskkonnateoks Nabala-Tuhala ja Ropka-Ihaste looduskaitsealade moodustamise. Keskkonnakirve tiitli pälvis Eesti Keemiatööstuse Liit oma kampaaniaga “Meie õnn on meie maavarad”.

Keskkonnaministeerium valib igal aastal ka aasta keskkonnateo ja aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte.

Eesti Looduskaitse Selts ootab ka edaspidi iga kuu viimase päevani ettepanekuid ja kandidaate nii keskkonnateo kui keskkonnaämbri tiitlile, seda saab teha Looduse Omnibussi koduleheküljel www.looduseomnibuss.ee või saates sellekohase e-kirja aadressile info@looduseomnibuss.ee. Laureaatide väljakuulutamise puhul korraldatakse Eesti Rahvusraamatukogus iga uue kuu alguses ka sellele eraldi pühendatud loodusõhtu.