Saariku talu Foto: Urmas Volmer

Teine võimalus on kokkuhoid lehma ninaesise või tootmishügieeni pealt, ja seda on viimasel aastal mitmel pool proovitud. Praegu on aga selgeks saanud, et selle kokkuhoiu tulemusel saadav kahju võib olla veel valusam.

Esimene ohusignaal oli info, et tänavu on vasikate suremus ja kõhulahtisus suurem kui varasematel aastatel. See on mure, mille juuri tuleb otsida poole aasta tagant. Kuna kinnislehmad on vähenõudlikumad ja säilitavad tänu tiinusele normaalse välimuse, on lihtne otsustada, et ehk annab kokku hoida nende arvelt.

Samas rõhutas Eesti loomakasvatajaile loengut pidanud Belgia teadlane Annelies de Spiegeleer, et see, kui heaks kujuneb vasika elujõud ja tervis, on otseses sõltuvuses sellest, kuidas peeti ja söödeti tema ema tiinusajal.

Surnud vasikad on otsene kahju. Haige vasika raviks kulub palju raha ning uuringud näitavad, et kui vasikas on haige olnud, saab ta piimalehmaks mitu kuud hiljem kui terved vasikad.

Teine kokkuhoiukoht, mille tagasilööke loomakasvatajad juba tunnevad, on kokkuhoid pesult, desolt ja hügieenilt. Nagu piimatootjad on tunnistanud, väljendub tagasilöök eelkõige udarapõletike sagenemises, ja nende haavade lakkumisele läheb samuti palju aega ning raha.

Mõlemal puhul võib kasutada Eesti vanasõna, et omad vitsad peksavad.

Tegelikult ei tee ükski piimatootja selliseid otsuseid oma lõbuks, vaid ainult juhul, kui sellest sõltub ellujäämine.

Kui riik on otsustanud oma põllumehi mitte toetada, jättes top-up’i maksmata ja rahastades ka muid toetusmeetmeid vähem, ning kui maa­eluministeerium põllumehe eest ei seisa – olgu siis võideldes siseriiklike toetuste, elulähedasemate keskkonnanormide vms eest –, siis ei saa öelda, et omad vitsad peksavad.