Mari Lill: Oma riiki, kuramus, tuleb hoida!

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.

Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine – M. M.) toimetuses, isa oli Siberis, ja pilt ilmus allkirjaga “Õnnelik lapsepolv”.

Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila.

Vanaema? Kui tähtis ta oli?

Meid oli kaks õde, peale minu veel kolm aastat vanem Kadri. Isa oli Siberis. Ema rabas tööd kahel kohal. Vanaema oli eestiaegne proua ja sellepärast ei olnud tal töökohta ega pensioni. Ema pidi rabama, vanaema kasvatas meid. Ja seepärast ma ütlengi, et kõige tähtsam oli mulle vanaema.

Ema laps ikka mäletab, aga ei pruugi mäletada igapäevasena. Mäletan vanaema väga hästi just igapäevasena, ema niimoodi ei mäleta.

Oli ta su “Libahundi” vanaema moodi?

Ei tea, ma ei oska öelda. Mingil määral. Teine, Tartu vanaema, oli rohkem niisugune. Me temaga puutusime vähem kokku, nad läksid küüditamise eest Saaremaale. Tema oli niisugune, et ütles oma pojale: “Veeliks, kaivama peab, kaivama!”