Metsade väärtus hääbub, kuid ka elurikkus on rikkus
Lendorav on ilmekas näide avalikkuse poolt hinnatud ja tähtsaks peetud loodusväärtusest. Tänapäeva metsamajanduse peamine töövõte on lageraie, mis mõjutab liigi elutegevust rängemalt kui teisi imetajaid.
Nimelt teeb liuglennuks vajalik nahavolt esi- ja tagajäsemete vahel nad maapinnal liikumisel väga kohmakaks. Seetõttu on üle 50 meetri laiused lageraielangid, põllud või laiad teed neile ületamatuks takistuseks. Peale selle on lendoraval ranged nõuded elupaigale. Sobivad vaid rohkem kui 70 aasta vanused haava osalusega metsad. Nii vanad puud on metsamajanduslikult üleküpsenud ja määratud raieks. Tugevalt mosaiikne metsamaastik on muutunud lendoravale labürindiks, kus uute elupaikade ja paariliste leidmine aina keerulisem.
Käesoleval ajal on teadaolevalt säilinud vaid üks asurkond Ida- ja Lääne-Virumaa piirialade metsades. Sellel alal on lend-oravat seiratud 1987. aastast. Viimase 10–15 aastaga on elupaikade asustatus, mis oli 1980. ja 1990. aastatel 30–50%, langenud 10%ni.
Miks lendoravat kaitsta?
Liigi areaal ulatub Läänemerest läbi Siberi Jaapanini. Sestap ei määra Eesti eraldiseisva populatsiooni kadumine liigi globaalset käekäiku. Oluline on lendorava tähtsus lipuliigina. Viimasteks on looduskaitseliselt tähtsustatud, kes pälvivad tähelepanu ja rahva poolehoiu tänu oma atraktiivsele välimusele või mõnele teisele erilisele omadusele.
Möödunud aastal Tartu Ülikoolis valminud uuringu tulemused näitavadki, et lendoravale pesapaigaks sobivat elupaika on Kesk-Virumaa metsamassiivis alles kõigest 1,5%.
Haavad-kuused pesapuuks
Lendorava elupaigasobivus on kõige rohkem seotud metsa vanuse, puude kõrguse ja haabade osakaaluga puistu koosseisus. Sobivad on 80–160 aasta vanused metsad. Selles vanuses haavapuud on sobilikud neis olevate puuõõnsuste tõttu. Lendorava asustatus metsas on võimalik, kui haava osakaal on vähemalt 12%. Lisaks haabadele on tähtis ka varjuliste kuuskede olemasolu.
Nii ongi vana haava-kuuse segapuistu kohaks, mis pakub nii pesapaiku kui varju nugise ja kakkude eest. Analüüs näitas, et mitmed elupaigad Kesk-Virumaa metsades on lendorava jaoks isoleeritud. Ohtrad lageraiealad on muutnud elupaikadevahelised liikumisteekonnad loomadele pikemaks, ohtlikumaks ja energiakulukamaks.
Uuring kinnitas, et loomadel tuleb ühest elupaigast teise liikudes läbida keskmiselt 3,5 kilomeetrit.
Soome uuringute kogemusest teame, et valdav osa noorloomi ei levi sünnikohast kaugemale kui 2,3 kilomeetrit. Kuidas siis ikkagi päästa lendorav?
Lendorava elupaigaeelistuse ja liikumisteede valiku seaduspärad on selgelt konfliktis tavapärase metsamajandusega. Raievanused on haaval 50 aastat, kuusel 80 aastat. Seega on just lendorava elupaigaks sobivad metsad määratud raieks.
Umbes 15 aastat tagasi oli peamiseks kaitsemeetmeks pesapuu 25 meetri raadiusega kaitsevöönd. Praeguste teadmiste valguses on see ebapiisav. Range kaitsekord kehtestatakse kõigis metsatukkades, kus üle paari aasta on kohatud jälgi lendorava askeldamisest. Kaitstava ala suuruse määramisel võetakse arvesse asukohta, elupaiga kvaliteeti ja noorte lendoravale soodsate metsade olemasolu.
Majandus ja kaitse käsikäes
Ühtse planeeringuna läbimõeldud kaitsekord peaks hõlmama kogu Kesk-Virumaa metsamaastiku. Kaitsealade võrgustik ei tähenda metsamajanduse lakkamist. Majandustegevust ja liigikaitset tuleks koos planeerida, hoidmaks ära lendorava elupaikade eraldamist lageraietega.
Lendorava saatus sõltub suuresti meie valikutest. Uues lendorava kaitse kavas kaalutakse tõsiselt ka liigi paljundamist tehistingimustes. See tegevus on liikide päästmisel üks viimaseid, mis reeglina ei anna häid tulemusi. Looduslikult liik tagasi tõenäoliselt ei levi.
Uuringut toetasid Euroopa Regionaalarengu Fond, Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Teadusagentuur.
Jaanus Remm
Tartu Ülikool, terioloogia teadur, PhD
Martin Absalon
OÜ Rewild, loomastiku ekspert, MSc
