Olgu kiidetud kittel ja põll!

Kunstiakadeemia moetudengite koostatud näitus “Kittel ja põll” viib meid tagasi 1980ndate defitsiidiaega ja paneb muigega meenutama seda elu, mil midagi polnud saada, aga kõik oli olemas.

Tudengid on oma emade ja vanaemade kapipõhjast välja otsinud nõukogude naise argiellu kuulunud rõivad – kitlid ja põlled. Meenutused eesti naise kodusest garderoobist, kangaste saamisest, õmblemisest ja poes müügil olnud kitlitest on mõnus nostalgia, mis paneb näitusekülastajaid meenutama oma lapsepõlve ja noorusaega.

Moodsas teletornis on suisa tunda pühapäevast pannkoogilõhna ja võib vaid aimata, mitu moosist lapsesuud on mõne kitli- või põlleservaga puhtaks pühitud. Igal kitlil on juures oma saamis- või sünnilugu.
Et tollal olid kaupluseletid tühjad, õmblesid paljud naised endale ise rõivad. Uue kanga poodi tulek oli näiteks väikeses alevis suur sündmus ning tihtipeale juhtus, et selle müük käis tuttavatele ja leti alt. Hiljem võis alevis märgata neid, kes valitud seltskonda kuulusid ja uhkusega kaunist kangast õmmeldud kleiti kandsid. Lõikeid ning moenippe saadi ajakirjadest Siluett ja Nõukogude Naine.
Rõivaid polnud lihtne hankida ja neid ei tohtinud kulutada. Kittel oli kui päästerüü, mis võis kuluda, määrduda ja rebeneda. See ei tähendanud, et kittel oleks olnud igav hõlst. Vastupidi! Vähesed võimalused tõid esile Eesti naiste loomingulisuse ja ilumeele. Et pisutki originaalsust lisada, õmmeldi kitlitele äärde värvilisi kantpaelu. Ja mis oli õige kittel või põll toredate taskuteta? Neid õmmeldi erikujulisi, kaunistati pitside ja värviliste kantidega.