“Pikk tee düünides” näitlejanna Lilita Ozoliņa: fännid pakkusid elusaid lehmi ja tahtsid abielluda
Sel suvel näidati ETV ekraanil taas sarja “Pikk tee düünides”, omaaegset pisarakiskujat, mida tuntakse kogu endise Nõukogude Liidu aladel. Marta rollis mänginud Riia kunstiteatri näitlejanna Lilita Ozoliņa on nüüdseks samas teatris staaži kogunud üle 50 aasta ning teda armastatakse paljude teistegi filmi- ja teatrirollide eest.
(Kiirelt ja rohmakalt viisi veeretades.) “Õhtu on soe ja vagune, / kilk laulab ahjutagusel, / tule mu sülle, pojake...” Seda hällilaulu tuntakse ka Eestis. Saan aru, et Raimonds Pauls kirjutas selle just filmi jaoks?
Jah, aga filmis on nii (laulab ilusa rahuliku häälega): “Dzied circenītis aizkrāsnē / nāc, bērniņ, mātei azotē / ak neprasi...”
Kuulsin, et Lätis on sellest saanud levinud jõululaul.
Inimesed laulavad seda erinevates olukordades, sest laul on tõepoolest ilus. Seega pole see üksnes jõululaul, kuid filmist on ta pärit küll.
Läti keeles esitasite seda teie, venekeelsena küllap keegi teine?
Valentina Talõzina (kes andis hääle ka Nadjale “Saatuse iroonias” – M. M.) dubleeris minu häält ning laulis samuti tema. Läti keeles aga mina ise.
On veel seriaali peamine meloodia, autoriks samuti Raimonds Pauls. Kõigepealt laulis seda Alla Pugatšova, hiljem ka tuntud vene laulja Grigori Leps. Olete öelnud, et Pugatšova esitus võttis teilt justkui midagi ära.
Kui olen öelnud, siis nii on.
Miks?
Sest see oli filmile loodud muusika. Aga film polnud veel väljagi tulnud, kui Pauls andis meloodia Pugatšovale.
Ning tema laul ei olnud mitte düünidest, ka mitte armastusest, vaid emotsionaalne ballaad hoopis sellest, kui suure lauljaga on tegu.
Я – артист, я повторю. (Olen artist, ma kordan.)
Mida teile toona tähendas Marta rolli saamine?
Kõigepealt oli huvitav teha esimest korda Läti kinoajaloos seriaali. Ka teema oli huvitav. Minu vanemad olid selle perioodi läbi elanud. Kuni selle filmini eksisteeris minu jaoks mu vanemate elu mingite piltidena, mida oma peas kujutlesin. Pärast seda filmi tundsin südame, kogu hinge ning iga keharakuga, mida see aeg tähendab ja kuidas kõik oli. Seda filmi pean ma kui mõistmise võla tagastamiseks oma vanematele.
Kas Marta oli teie kui inimesega sarnane?
Kui ma õppisin, siis näitlejameisterlikkuse õpetaja Jānis Zariņš ütles, et tegelaskuju, keda kehastad laval või filmis, on kirjutatud roll pluss näitleja. Tulemusena tekib tegelaskuju. Toimub kahepoolne rikastamine. Roll rikastab mind kui isiksust ning mina kui isiksus täiendan rolli. See on selline mitte ühtesulamine, aga erinevate omaduste ja mõtete kandumine ühelt teisele. Seega mõjutamine toimub kindlasti. Stsenaarium oli kirjutatud ja roll oli mõeldud Vija Artmanele (tuntud läti näitleja, kes on mänginud ka Eesti filmides “Gladiaator” ja “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” – M. M.), aga kuna stsenaariumi valmimiseni kulus väga palju aastaid, sain selle rolli lõpuks mina.
Peamine põhjus oli siis see, et Artmane oli Martaks juba liiga vana?
Armas inimene, ma ütlesin kõik. Mina ei ütle, et ta oli liiga vana. Seda ütlete teie.
Miks meespeaosalisteks ainult leedukad valiti?
”Pikk tee düünides” puudutas ka küüditamist. Kuidas õnnestus toona see teema sisse tuua?
Seda teemat polnud 1981. aastani üheski filmis puudutatud.
Asi õnnestus tänu sellele, et filmi stsenaariumi autor oli Oļegs Rudņevs. Tema oli kõigepealt meil Jūrmala linnapea, siis kinostuudio direktor, pärast seda kinominister, seejärel läks Moskvassse ning sai Sovexportfilmi juhiks. Tänu kõigile neile ametitele sai ta läbi suruda kogu materjali, mille Brenčs oli üles filminud. Kusjuures mitte midagi ei parandatud.
Kuna seriaal oli Kesktelevisiooni tellimus, toimusid pidevalt kontrollid ning aeg-ajalt tuli materjal viia Moskvasse, kus uuriti, kas on vaja midagi välja võtta või võib kõik jääda nagu on.
Selle filmi puhul oli igal seerial oma ajalimiit, mida ei tohtinud ületada. Kaks-kolm episoodi olid ajaliselt liiga pikad ning need võeti välja. Kuid filmis üldiselt tänu Rudņevsile midagi ei muudetud.
Filmi kui sellisega olete rahul?
Näitlejana ei saa ma öelda, kas film mulle meeldis või mitte. Võin öelda, et mulle pakkus rahuldust filmimise protsess, töö režissööriga, operaatoriga, kolleegidega. Seda ma võin öelda. Tulemuse kohta on keeruline hinnangut anda. Sest sellesse on liiga palju isiklikku antud. On episoode, kus mulle näib, et oleksin võinud paremini töötada. On episoode, millele ma sajaprotsendiliselt alla kirjutaksin.
Vahest jagate, milline episood ei meeldinud.
Mida muutsite?
Mitte et muutsime, vaid ma just ütlesin, et me kirjutasime episoodist oma variandi, ning see, mis me kirjutasime, oli midagi täiesti erinevat. Ei saa rääkida, kas muutsime midagi, see on täiesti teise rakursi alt loodud episood. Kui stsenaariumis oli, et koputan Rihardsi uksele ja küsin, kas võin sisse tulla, siis meie variandis on nii, et ma istun diivanil, nutan ja tema seljaga tunneb, et midagi on, ning keerab ringi. See episood on filmis.
Fännid kirjutasid teile palju kirju. Ja mitte ainult teile, vaid kogu võttemeeskonnale.
Mul oli kaks-kolm sellist suurt banaanikasti (näitab kätega) täis. Kirju tuli väga palju.
Kas lugesite ka?
Jah, muidugi.
Kõiki?
Ma arvan küll.
Vastasite?
Mul on raske öelda. Kui, siis vast ühele-kahele.
Kas mõni kiri on eriliselt meelde jäänud?
Ei, ükski eraldi mitte, aga kirjad olid väga kurioossed. Mulle pakuti abiellumist, küll elusaid lehmi, küll uusi kleite. Vanglast paluti, et saadaksin televiisori. Variante oli väga erinevaid.
Lehma pakuti ainult siis, kui abiellute, või niisama?
Ma ei kirjutanud ega küsinud, et kas ta pakub seda niisama või mingitel tingimustel.
Kus need kastid nüüd on?
Kolides võtsin huvitavamad kirjad välja ning ülejäänuid, ma arvan, et pole põhjust säilitada.
Mida tähendab teie jaoks näitlejaamet ning kuidas hoiate kõrget taset?
Taseme kohta uurige teistelt ja vaatajatelt. Minu esimene amet pärast kooli lõpetamist oli medõde, tänu Brenčsile astusin konservatooriumi kaugõppesse ning juba esimesest päevast töötasin teatris vähemalt abikoosseisus. Kui kooli lõpetasin, jäin koosseisuliseks. Midagi muud ma oma elus pole teinud.
Välja arvatud periood, kui saime taas iseseisvaks. Mulle pakkus huvi ärimaailm, need reeglid, inimeste omavahelised suhted, raamatupidamine, vastutus – 13 aastat oli mul oma stuudio. Teatris töötasin niikuinii ja seda kogu aeg, muud midagi oma elus ma polegi teinud.
Olite stuudio omanik?
Kas kellelgi pole olnud mõtet “Pikka teed düünides” teatris lavastada?
Ei, seda kuulen esimest korda. Tean, et oli mõte jätkata ning prooviti ka stsenaariumi kirjutada, aga kõik jäi selle taha, et ei suudetud tegelaste ja näitlejate vanuseid omavahel kokku viia. Aga mõttena see ühel hetkel õhus oli.
Kuhu peaks sõitma, et näha neid kohti, kus “Düüne” filmiti?
Tuleb sõita Lätti Vitrupesse, tuleb sõita Ragaciemsi, ka Mežaparksis filmisime. Riias filmisime. Ning 100 kilomeetrit Petrozavodskist, Soome piiri ääres on üks külake, kus filmisime Siberi perioodi.
Kas mingil määral erines seriaali vastuvõtt Lätis ja mujal Nõukogude Liidus?
Arvan, et iga inimene leiab selles filmis midagi tuttavat, ning siis, kui filmi näidati kahe või kolme osa kaupa ka ekraanidel, oli saal täis. Kui seda näidati esimest korda telekas, konkureeris see lausa jalgpalliga. Inimeste huvi oli väga suur.
Kas Lätis näidati seriaali esmalt kinos või televisioonis?
Kõigepealt televisioonis ja siis läks ekraanidele paari seeria kaupa. Kas seda tehti inimeste nõudmisel, ma ei tea. Kuid et selline variant oli, seda ma mäletan.
Kas teid üllatas seriaali populaarsus?
Ei tea, kas see mind üllatas. Ma tegin ju oma tööd. Ja kui tunned seal midagi endast ära, siis muidugi on see meeldiv.
See, mis 1990ndatel Riia kinostuudioga toimus, teid nii palju ei mõjutanud?
Mul Läti kodanikuna muidugi süda valutab, et nii hea labori, nii hea kostüümi- ja rekvisiidilao võis hävitada. Praegu toimuvad kohtuprotsessid, neist ma rääkida ei saa, sest ma neid ei jälgi. Mina olen stuudioga olnud seotud vaid nii palju, kui tehti filme, mind kutsuti proovidesse, ning kui kinnitati rolli, siis töötasin, ja kõik.
Kas teie meelest on Läti kinos toimumas mingi uuestisünd?
Arvan, et möödunud aasta oli väga edukas, see oli juubeliaasta. Siis eraldati üldse kultuurile väga heldelt raha, sealhulgas kinole. Kunagi varem pole üheaegselt nii palju filme üles võetud kui juubeliaastal. Vaatame, mis edasi toimuma hakkab.
Millal viimati “Düüne” vaatasite?
Paar nädalat tagasi vaatasin juhuslikult Vene kanaleid ja märkasin, et jookseb “Pikk tee düünides”. Vaatama ma ei hakanud, aga fikseerisin ära, et näidatakse.
Kui sageli tuleb teil seda teleseriaali meenutada?
Iga ajakirjanik on pidanud vajalikuks selle kohta küsida ning mina enam ei tea, mida öelda. Olen sellest juba nii palju rääkinud.
Kandideerisin peaossa. Mind kutsuti välja, ja nii kui ma kohale jõudsin, ütlesid naised, et issakene, me ootasime 27aastast naist, aga tuli mingisugune 17aastane plika. Ma vaatasin ka ise tagantjärele, et tõepoolest liiga plikalik, ning sain aru, et ega ma rolli kuigi sobilik olnud. Mul oli hea meel ka, sest ma poleks vene keelega nii raskes rollis hakkama saanud.
Pool aastat hiljem helistati, et tulge nüüd kostüümiproovi, teile on üks teine roll. Meil polnud proovivõtetki, olime lihtsalt teinud kolmes vanuseastmes pildid. Režissöör Aloizs Brenčs oli öelnud, et talle meeldisid mu silmad.
Kõige meeldejäävam oli esimene võttepäev. Filmiti ühe viimase seeria viimaseid kaadreid, kus ma pean partnerit suudlema. Aga puänt oli selles, et kohtusin temaga (Artūrsi osatäitja Juozas Kisieliusega – M. M.) võtteplatsil esimest korda. Nii et minu jaoks täiesti võõras mees. Ehkki teadsin teda kui näitlejat, ei olnud ma temaga kohtunud.
Öeldi, et kümme sammu ja selles punktis hakkad kirglikult suudlema. See ei olnud just eriti kerge, oli päris ebamugav. Ma olin niisuguses paanikas, et mu jalad värisesid ja kott lendas maha. Režissöör ütles, et oi, see on väga hea, see on väga ehtne.
Juozas oli võrratu partner. Hea huumorimeelega, tore, rahulik ja džentelmenlik. Tema surmaga seoses (Kisielius suri aastal 1991 – M. M.) rääkis Aare Laanemets, milline džentelmen ta oli. Tõuseb ikka püsti, kuigi peaks ammu olema opilaual. Inimene kannatlikult ootab ja on kena, aga tegelikult on kohe-kohe ümber kukkumas.
Režissöör muidugi oli soe, tähelepanelik ja abivalmis. Samuti ka konkreetne ja hästi kiire mõtlemisega. Hiljem selgus, et me oleme ühel päeval sündinud. Ilmselt sellepärast me justkui ühes taktis tiksusime. Ta oli hästi kiire inimene, nagu ka mina.
Proove ta eriti ei armastanud. Ütles, et te olete ju professionaalsed näitlejad ja et talle meeldib see esimene värskus. Ma ütlesin, et vene keele pärast sooviks ikkagi korra läbi teha.
Mulle tõepoolest tohutult meeldis sealne tööprotsess. Näitlejad ei pidanud kunagi mitte millegi või kellegi järgi ootama. Kõik oli absoluutselt lõpuni valmis seatud ja tööd tehti kohutavalt kiire tempoga.
Olime võtetel ajast nii palju ees. Režissöör ütleb, et tänaseks on võttepäev läbi. Ma ütlen, et neli tundi, ma alles hakkan üles soojenema. Tema aga vastu, et kas sulle ei meeldi Jūrmala rannas puhata. Ta ütleb, et me oleme nii palju ees, et me ei tohi rohkem tööd teha. Tol ajal oli omamoodi eelarve, siis ei antud ju raha, kui liiga kiiresti tööd tegid.
Tegin paralleelselt kaht filmi – Lätis “Pikka teed düünides” ja Eestis “Karget merd”. Mul oli väga hea võrdlusmoment, mismoodi üldse filmi tehti. See oli nagu öö ja päev. “Karges meres” oli näitleja viimane, kelle peale mõeldi. Mul on üks näide, kus ootasin 12 tundi võtteplatsil, et kõige tähtsamat ja raskemat kaadrit filmida.
Tänu “Pikale teele düünides” sain teada, et filmi saab teha ka suure rõõmuga, tempokalt ja hästi loominguliselt. Sain väga hea tunde. Mul ei olnud senimaani eriti palju häid elamusi, kuigi olin juba mitu filmi teinud, aga see oli tõepoolest kõige-kõige parem.
Kui käisime “Karge merega” Moskvas esilinastusel ja mulle anti sõna – tõrkusin, et mis mina oma vigases vene keeles –, öeldi, et räägi, mida sa teinud oled. Ütlesin, et osalesin just ka “Pikas tees düünides”, mis oli juba telekas ära käinud. 6000pealine publik Dom Kinos tõusis püsti ja aplodeeris viis minutit. Ma olin täiesti jahmunud, mu jalad värisesid ja ma mõtlesin, et mida see tähendab. Kuulsin, et see film on nii populaarne, ja see on austusavaldus.
Mu mees sai Moskvas hotellitoa tänu sellele, et ta oli lobisenud, et tema naine mängis “Pikas tees düünides”. Kohe öeldi, et ah issakene, ja anti tuba.
Tänu “Pikale teele düünides” sain ka järgmise filmi “Kiirus” peaosa, kus mu partnerid olid Aleksei Batalov ja Dmitri Haratjan.
