Daina Geidmane, Valdis Lavrinovičs/Riia filmimuuseumi kogu

”Pikk tee düünides” puudutas ka küüditamist. Kuidas õnnestus toona see teema sisse tuua?

Seda teemat polnud 1981. aastani üheski filmis puudutatud.

Asi õnnestus tänu sellele, et filmi stsenaariumi autor oli Oļegs Rudņevs. Tema oli kõigepealt meil Jūrmala linnapea, siis kinostuudio direktor, pärast seda kinominister, seejärel läks Moskvassse ning sai Sovexportfilmi juhiks. Tänu kõigile neile ametitele sai ta läbi suruda kogu materjali, mille Brenčs oli üles filminud. Kusjuures mitte midagi ei parandatud.

Kuna seriaal oli Kesktelevisiooni tellimus, toimusid pidevalt kontrollid ning aeg-ajalt tuli materjal viia Moskvasse, kus uuriti, kas on vaja midagi välja võtta või võib kõik jääda nagu on.

Selle filmi puhul oli igal seerial oma ajalimiit, mida ei tohtinud ületada. Kaks-kolm episoodi olid ajaliselt liiga pikad ning need võeti välja. Kuid filmis üldiselt tänu Rudņevsile midagi ei muudetud.

Filmi kui sellisega olete rahul?

Näitlejana ei saa ma öelda, kas film mulle meeldis või mitte. Võin öelda, et mulle pakkus rahuldust filmimise protsess, töö režissööriga, operaatoriga, kolleegidega. Seda ma võin öelda. Tulemuse kohta on keeruline hinnangut anda. Sest sellesse on liiga palju isiklikku antud. On episoode, kus mulle näib, et oleksin võinud paremini töötada. On episoode, millele ma sajaprotsendiliselt alla kirjutaksin.
Artiklis meenutab võtteid samuti Marta rolli kandideerinud, ent hiljem teise osa saanud Merle Talvik.

Avalehele
19 Kommentaari