Ei oska end ise nooreks pidada, seda juba õige mitu aastat. Olen tegutsenud ja ka kõrvetada saanud. Võib-olla on täiskasvanumana tundumise taga ka see, et minu töö heliloojana on mul võimaldanud väga palju iseendaga olla, oma mina leidmise suunas liikuda. Teatavas mõttes olen ameti tõttu ju enda instrument, pean ennast tundma õppima ja iseendast ka tulemused leidma. Õnneks puutun elus kokku ka paljude teistega, kes samuti teel enda leidmise poole.

Millest su helid kõnelevad?

Ma ei tee kunsti kunsti pärast, minu muusika sünnib minust ja ümbritsevast keskkonnast, elust enesest. Oluline on see, mis minuga praegu toimub, millised meeleolud minus valitsevad. Sellest sõltub ka tekstide valik – need peavad olema minuga kooskõlas.