Karl Martin Sinijärv Foto: Andres Putting

Veronika Kivisilla "Cantus firmus" on luule lugudesõpradele. Mitte et tegu oleks järjekordse annuse värssideks murtud proosa või päevakajalis-ängilise lüroesseistikaga, nagu seda ilmtihti avaldub. Oh ei. Siin kasutatakse nimelt ja just üpriski laialdast poeetiliste võtete arsenali, tekstide omarütmid ja riiminihestused viivad kaasa ja tunnistavad autori vabadust ja virtuoossust. Ent põhirõõm tuleb just tavalise taga suurema nägemise oskusest, heast silmast üksik- ja pisiasjadele ning viimastest suurema pildi kokkuladumise kunstist. Palju pisikesi maailmu, põnev lugeda, hea pikk jalutuskäik, soovitan pidada ka väikesi puhkepause.

Kes luulet ei loe ja eelmised lõigud vahele jätsid, alustagu Tiit Tarlapist. ja lugegu häälestumiseks esmalt autori saatesõna läbi. Siis vaadaku edasi, kas suhtuda tekstisse kui harilikku kõvasti üle keskmise ulmejuttu või lasku oma fantaasia vabaks ja lustigu mõtetega mitmesugustest võimalikest üliminevikest siinsamas maa peal ja mujalgi. No ja miks mitte ka ülitulevikest. Tõsiasi on, et Tarlap möllab mõnuga kirjutada igasugustes aegades ja maailmades - miski teemaline side joonistub siinkohal ehk ta aastatetaguse kromanjoonlaste-romaaniga – ja on vaieldamatult üks meisterlikum jutuvestja tänases eestikeelses ruumis. Aastatuhanded vilisevad mööda tuulekiirul, on ürgaega ja kosmost ja loodusjõudusid, aga päris kindlasti inimest ja inimlikkust. Muinasjutud on alati olnud tõeterade ümbere üles ehite ning Tarlapi muinasjutte võiks lugeda mõtte ja muhelusega.

Täiesti reaalses maailmas toimetab Fuchsia Dunlop üllitisega „Haiuim ja Sichuani pipar. Magushapu söömismeenutus Hiinast“. Paremat sorti non-fictionile kohaselt saab siit siiski ka ilukirjanduslikku lugemiselamust, ehkki parem on mitte üritadagi lahterdada raamatut olgu reisikirjanduseks, toiduteoseks või memuaariks. Eks ta ole kõike, aga söövad inimesed oleme me kõik, natuke uudishimulikud samuti ning nomaitia, minu Hiina-pildile andis Dunlop küll nii värvi kui detaile juurde. Kes seda raamatut olgu või vaid sirvinuna ei tunne tarvidust mõnest vürtsikamast söögikohast kiiremas korras läbi astuda, on küll üks tuim tükk ning söögu keedupekki kapsaga õndsasti edasi.

Reaalne maailm jätkub, küll belletristilisemas võtmes. Peeter Helme "Sügaval läänes" on võibolla üks selle aasta ägeduslikumaid kodumaiseid proosateoseid üldse. Esiteks võiks ta rahumeeles viiskuus korda pikem olla, nii hea on lugeda. Eheda päriskirjanduse tunne. Samas muudab lühidus ta heaks kiireks suvelektüüriks. Rongis Kloogaranda või pigem lennul Saksamaale. Kus toimub raamatu tegevus, millesse sisse läinuna saab alles poole peal aru, et vist ongi tegemist kriminaalromaaniga, hea sellisega, euroopalikuga. Ja loo taga avaneb aken veenvalt vormistet vaatega ühte meie jaoks kaugesse Ruhrimaa nurka. Sakslased pole ise ka enda kohta tükk aega nii usutavat raamatut teinud.

Jõudsimegi välja krimikirjanduseni, kuidas siis muidu. Suvi on pingsate lugude aeg, miks mitte veeta teda klassikute seltsis. Et aga vahetunud on sajand ja aastatuhat, on ka klassikuid juurde tulnud. Lee Childi olen ma varemgi soovitanud ja teen seda rõõmuga edasi, kuna taas üks Jack Reacheri lugu jõudis eesti keelde. „Ära mine iial tagasi“ on üks värskemaid – ja tegelikult võiks ka eesti variandis hakata raamatutele numbreid peale panema, et sõltumata ilmumisjärjekorrast oleks tuleviku lugejatel lihtsam Reacheri lõputut retke jälgida. Reacheriga koos läbi Ameerika rännata on hea julge, ja las need hirmsad asjad juhtudagi raamatutes, eksole. Niisamuti nagu Jo Nesbo abil saab koledamast Norrast üle ning võib isiklikult ja laivis fjordile ja trollile keskenduda. „Prussakad“ on küll väga varane Harry Hole ja Norra asemel on Taimaa, aga lugeda tasub. Aeg, mil sissetuleva kõne näit taskufoni ekraanil oli märkimisväärne asi. Aga juhtumused ei põrmugi läägemad kui kunagi varem või hiljem. Robert Galbraithi „Siidiuss“ on midagi vana hea eradetektiivi austajatele uues halvas ajas. Jaajaa, see on seesama väärt memm, kes maailmale Harry Potteri andis ja kelle esimesed lugejad on suureks kasvanud ja vajavad natuke muudsugust kirjandust juba. Küünalt vaka all ei hoita, Cormoran Strike võtab mõnuga sisse kohta teiste totaka nimega, ent üliarmsate detektiivide kõrval. Tulgu teda rohkem ja paremat!