Tulesõõrid lumevaibas

Läinud sajandi 70ndatel olid talved mitu aastat järjest lumevaesed ja jõulud mustad. Paaril talvel valitses pealekauba õige pikalt krõbe külm.

Maa külmus aegamööda nii kõvaks, et kui kangiga virutasid, ei teinud teist nägugi, ainult sädemeid lendas. Nägin seda oma silmaga – elasin toona surnuaia serval, kontorimaja pööningukorteris.

Too detsember, kust meenutus pärit, ei ähvardanud küll päris mustade jõuludega, kuid palju puudu ka ei olnud. Lund oli siin-seal vaid laiguti.

Ent just jõulureedel hakkas taevast hõljuma sulgkergeid helbeid. Ja sadas kaks päeva jutti. Ilm oli kaunis külm ja täiesti tuulevaikne, nii et jõululaupäeval kattis maad põlvekõrgune kohev lumi.

Seda oli niigi kena näha, aga veel vaatamisväärsemaks läks pilt õhtul pimedas. Nii kaugele, kui silm võttis, oli valge maa täis sadu sügavuti helendavaid sõõre. Läbi paksu lumevaiba kumasid omaste kalmudel põlevad küünlad, igaüks omaette lohu põhjas.