Algusest tänaseni

Vilsandi vanim säilinud ilmavaatlusraamat on ajavahemikust 31. august 1865 kuni 31. detsember 1870. Vaatluskoht asus tuletorni juures ning esimene teadaolev vaatleja oli pagunikandja, alamporutšik Petrov. Algusaastal oli tegemist palju, kuna vaatlusajad olid sagedased: kell 6, 8, 10, 12, 14, 16, 18, 20 ja 22. Pandi kirja õhurõhku, õhutemperatuuri, tuule suunda ja kiirust, atmosfääri seisundit, pilvede liike, tehti märkusi ilmastikunähtuste kohta. Aasta hiljem lisandus merevee kõrguse mõõtmine.

Juunis 2003 paigaldati automaatsed mõõtevahendid ning 1. novembrist töötab tuletorni vahetus läheduses paiknev ilmajaam poolautomaatjaamana. Kuna kõiki meteoroloogilisi elemente pole veel võimalik automaatsete mõõtevahenditega registreerida, teeb mõningaid ilmavaatlusi ka vaatleja. Automaatjaam edastab andmeid igal täistunnil. Vaatlejad saadavad andmeid iga kolme tunni tagant ehk kaheksa korda ööpäevas.

Talvisel ajal tehakse ka merejää vaatlusi. Kuna ekstreemsed ilmaolud pole Vilsandil sugugi võõrad nähtused, koostab ja edastab kohalik vaatleja ka nn tormitelegramme Ilmateenistuse operatiivosakondadele. Lisaks jaama juhatajale on tööl neli meteoroloog-tehnikut.

Sünnipäev koos külalistega

Praegu, 150 aastat pärast meteoroloogiliste vaatluste algust, on Vilsandi üks kuuest suurimast ilmajaamast Eestis. Nagu Tallinn-Harku aeroloogiajaam ning Tartu-Tõravere meteoroloogia-

jaam, kuulub ka Vilsandi rannikujaam Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) kliimajaamade võrgustikku. Kuna nende jaamade andmed on üheks sisendiks maailma kliimamuutuste uuringutes, peavad need olema väga kvaliteetsed.

Juubelikonverentsile “Vilsandi ilmajaam 150” mereäärsesse päästepaadikuuri mahtus ära kogu 150pealine publik. Põnev esinejaskond (Andres Tarand, Taimi Paljak, Kaja Lotman jpt) hoidis publiku huvi haripunktis kuni Vilsandi Omateatri ilmateemalise etenduseni “Vaata taevasse”. Kandva rolli tegi seal Jaan Tätte, ning Maria Mägi-Rohtmetsa ja Margit Tätte kõrval ka Vilsandi ilmajaama juhataja Karl Teär.