Võtaks aega iseendale

Tundub, et tänavu on inimestel siin Eestis eriti kahju jõulutundel minna lasta. Pühadest on juba neli nädalat möödas, kuid olen näinud päris mitmes paigas veel seismas uhkeid värviliste pirnidega kaunistatud kuusepuid, ka majad säravad värvilistes tuledes.

Põhjuse leidmiseks pole vaja pikalt pead murda – nii mulle tundub. Ilmselgelt on tegu ilmavingerpusside tagajärjega. Pühade ajal sadas ju taevast vihma alla ning polnud isegi nii palju külmakraade, et maapind oleks kattunud kas või imeõhukese härmatisekihiga.

Tõsi, sellised on jõulud ju suuremas osas Euroopast – Amsterdamis, Kopenhaagenis, Dublinis, Pariisis – kuid põhjamaine eestlane vajab õige tunde loomiseks lumevaibaga kaetud maapinda.

Praegu on see-eest väljas täielik võlumaa ja kõik tuledesäras majad ning puud tänu sellele topelt ilusad. See toobki kaasa nostalgia: tahaks, et kõik need pühad oleksid alles ees, mitte läbi.

Minu nostalgiahetk saabus siis, kui vaatasin kodus oma ehetest tühjaks kooritud jõulupuud. Kahju oli: hästi vastu pidanud kuusk väärinuks veel kord ehtimist, mitte väljaviskamist.

Sealsamas kuuse juures küsisin endalt, millest mul möödunud pühadeajast tegelikult kahju on, ja mälus taastus kaks hetke.

Esiteks see, kuidas kogu pere oli kodus koos ja kuuske ehtis. Lapsed võtsid ehtekaste lahti, harutasid elektriküünlaid ja sobitasid värvilisi kuule nende vahele.

Ning teiseks imeliselt rahulik esimene jaanuar, kui istusin tugitoolis ja nautisin ETVst uusaastakontserti Viinist.

Tegelikult pole ju heade emotsioonide esilekutsumiseks ilmtingimata pühadeaega vaja. Midagi armsat, toredat ja huvitavat saab koos kõige lähemate inimestega ette võtta igal muulgi ajal, olgu kevad, suvi või sügis.

Paariks tunniks võib ju kõik kohustused kõrvale lükata, võtta aega lihtsalt iseenda jaoks – nautida ilu, teha midagi hingekosutavat.

Meil on aega.