PEETER SAUTER Terje Lepp
Eduard Tüür, "Mamma Engalandi miraaž"
rahva raamat
Minu jaoks on väga hea tekst ja väga niru tekst tehniliselt mingitpidi sarnased. Mõlemad annavad lihtsalt pilti ja kõnet.

Aga halva teksti puhul on see paisutatult tundeline elukauge fantaasia, kus kirjutamise käigus puhutakse roosat õhupalli üha suuremaks. Lugeja võetakse õnge näilise põnevuse ja romantiliste karakteritega. Ilusate, traagiliste ja õnnetuste tõttu pisut paheliste naiste ning elus kibestunud õilsate meestega, kes ei hooli enam millestki (aga ei suuda unustada kaotatud armastust ja ideaale).

Hea tekst kasutab samuti pilte ja lihtsat dialoogi, aga seal on suur ports tunnet ja krüptilist teksti taga, mida lahti seletama ei hakatagi.

Halb tekst puhub sääsest elevanti, hea tekst peidab elevandi ära ja näitab meile enamasti trääsa. Aga hea napp tekst võib olla ka otsekohene nagu 3. klassi kirjand.

Hea teksti mõõdupuu

Toivo Ronk, "Pipeliine"
rahva raamat
Saja aasta tagune Taani kirjamees Herman Bang on minu jaoks hea teksti mõõdupuu. Kerge, aga tihe, hoolimatu ja hooliv, empaatiline, aga karm või isegi nihilistlik. Näiliselt lobisev, tegelikult paljut peitev. Loomingu Raamatukogus ilmus talt “Tee ääres”.

Paradoksaalselt läheb hea teksti lugemine teinekord raskelt. Loen lehekülje või poolteist Beckettit läbi ja juba olen võhmal. Või olen midagi nii täis saanud, et rohkem ei taha korraga sisse mahtuda. Aga ehk olid Beckett või Bang kirjutades ka võhmal.

Toivo Ronk saatis (või tõi) mulle oma raamatu “Pipeliine”. Sihukest toomist ma alati kardan. Siis peab nagu pooldama ja pooldavalt sõna võtma. Ma olen lõksus. Aga mitte alati. “Pipeliine” on hea napp ja nukker tekst keskeakriisis mehest (kuigi see väljend on mu meelest sisutu ja tobe, ei suuda ma hetkel paremat välja mõelda).

I. V., "Aedniku päevik"
rahva raamat
Sarnased olid ka I. V. vangla­elu kirjeldused romaanis “Aedniku päevik”. Ja veel üks Tartu nõukaajaelu kirjeldus, mille pealkirja ja autori olen unustanud – kohutav. Kuigi kirjutasin sinna isegi tagakaaneteksti.

Toivo Ronk kirjutab elu lagunemisest. Lähedaste aitamisest parema tegevuse puudusel, mis ometi aga ei aita õieti kedagi. Ei hädasolijat ega hädasolijasse klammerdujat, kes ei saa justkui arugi, et klammerdub abistamisse, kuna on ise hädas. Peen ja ilus tekst.

I. V. ja Ronk kuuluvad seltskonda, mis on suurem. Kus mehed on mehetegusid teinud aastakümneid ja saavad endiselt hästi hakkama, aga senised tegevused ei paku enam pinget. Eks neid võiks ju jätkata, aga ... kirjutaks vahepeal ühe raamatu. Just nii nagu ise tahan, ja mitte kellelegi meeldimiseks.

Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed"
Karin Liimand
Soovitan taolist harjutust kõigile. See on nagu vahearve või inventuur. Et kus ma seisan, kes ma olen, mida olen teinud, kuhu liigun ja kuhu tahan liikuda. Eneseanalüüs. Ning seda on tahmatult iga kirjandus.

Jäin lobisema, aga nimetan kiiresti ära viimased loetud asjad, mis korda on läinud, kahjuks pikema kommentaarita: Tõnu Õnnepalu, “Valede kataloog. Inglise aed”. Andrus Kasemaa, “Olla luuletaja”. Carolina Pihelgas, “Pimeduse pisiasjad”. Hasso Krull, “Kandsime redelit kaasas”. Eduard Tüür, “Mamma Engalandi miraaž”.

Küll tahaks neist pikemalt rääkida, aga samas ootan, mis teised räägivad neist tekstidest mulle.

Ka nii pole paha

Andrus Kasemaa, "Olla luuletaja"
rahva raamat
Aga miks tekstid eest ära jooksevad ja end peidavad? Lihtsalt. Ma märkan neid ja vahel tarin koju, loen esimese soojaga portsu ja hoian tükk aega peas, et seda ja toda tahaks lugeda. Ent siis on raamat kadunud ja jääbki pähe vaid esimese soojaga loetud tekstijupp esikus jopet seljast võtmata. Kuid ka nii pole paha.

Teinekord ilmub mõni uus raamat kuskilt uuesti välja ja teeb taastutvust. Ega esimese neelamisega jõudnud teda nagunii päris alla kugistada. Siis võib juba tasapisi teksti mekutada, ta kallal miilustada.

Hasso Krull, "Kandsime redelit kaasas"
rahva raamat
Muidugi võib tekst hakata jälle pimesikku mängima. Las mängib siis.

Ja veel. Loen viimasel ajal valdavalt eesti autoreid. Ühest küljest on ükstapuha, mida lugeda, teisalt tahan olla eesti kirjanduse sees, kontaktis, oma. Kuigi ma ei tea, kes ma seal sees ise olen. Vahel nagu poeg, vahel isa, siis hoopis onupoeg. Nagu eluski.

Ja ei pea lugema ainult seda, mis väga meeldib. Paradoksaalselt on huvitav ja käivitav ka see, mis pole päris lähedane. Ja suhelda mitte vaid heade sõpradega. Ka võõral või vaenlasel on sõnum, kuigi seda sõnumit ei oska nii kergelt välja lugeda.