Suur Brändö saare rändrahn Ahvenamaal. Ingmar Muusikus

Mäletan väga hästi Maalehe reisi Ahvenamaale, eriti seda päeva, kui sõitsime kallivõitu ekskursioonile pisikesele kaljutükile nimega Källskär. Giid kinnitas, et see on väga eriline koht, ja kes ei lähe, see kahetseks, kui muidugi teaks, millest ilma jääb.

Pealegi ei saavat üldse iga ilmaga minna, sest tormiga ei ole võimalik kaljutükil randuda. Nii et ma läksin. Ja kroonisin hiljem selle sõidu üheks saarestiku külastamise tipphetkeks. Kanarbikune ja pohlane Källskär, maakild enne avamerd, oli võimas nagu kotkapesa puuladvas – üksildane, kindel ja erisuguseid mõtteid tekitav.
Källskär, kaljune saar meres, mis jääb tormiga muust ilmast äralõigatuks. Ühes neist hüttidest kirjutati raamatut "Minu Ahvenamaa".
Bianca Mikovitš

Midagi kiivusesarnast tõstis pead, kui mõtlesin Tove Janssonile ja teistele, kes on saanud seal kiirustamata uidata, omi mõtteid mõelda, kaugusse vaadata, loojanguid ja koite püüda. Ma ei teadnud siis, et nende õnnelikke hulka, kes saanud sel paradiislikul saarel terveid suvesid olla, kuulub ka üks eestlane, Setumaa juurtega Janne Kütimaa.

Kanarbikune ja pohlane Källskär, maakild enne avamerd, oli võimas nagu kotkapesa puuladvas – üksildane, kindel ja erisuguseid mõtteid tekitav.

Mulle jäi sellest paarist tunnist Ahvenamaa saarestiku äärel armetult väheks, ent nüüd, kui lugesin värsket raamatut “Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu”, sain teada, et ei piisa sellestki, kui veeta Källskäril terveid suvesid. Ja tegelikult lohutuseks kõigile neile rännumeestele, kes kord Ahvenamaal käinuna, sinna tagasi ihkavad – kui side saarestikuga on tekkinud, ei leevenda seda ka tervete talvede veetmine Ahvenamaal.

Ees uljad pöörded

Janne Kütimaaga tutvusin üsna juhuslikult pärast seda, kui olin ise värskelt Ahvenamaal käinud. Tema jutud saarestikuelust olid muidugi hoopis midagi muud, kui minu turistina tehtud tiirud ja tuurid. Kuuldes, et ta kirjutab raamatut, olin põnevil, sest Janne on üllataja – kui arvad, et oled tema olemuse ära tabanud, siis võtab ja teeb ta sellise pöörde, mida vaevu on võimalik uskuda.

Ahvenamaal lehvivad lipud pea alati – tuulepuudust pole.
Sari Gustafsson
Raamat ainult kinnitab seda. Kui lugeja juba usub, et on üldise tonaalsuse tabanud ja et kirjutaja on keegi eluvõõras neiu, kes muud ei taha, kui päikeseloojangus kaljutükil igatsevalt kaugusse vaadata, siis hop! ronib neiu kaljult alla ja õpib ära mootorlaeva juhtimise. Või ehmatab ahvenamaalasi oma uue soenguga nii, et nood vaatavad temast tantsuõhtul lihtsalt läbi.

Üsna hulljulge tundus ka tema raamatus kirjeldatud otsus veeta terve talv Kökari saare kaupluses müüjana. Hulljulge, sest esmalt Ahvenamaale minnes häirib Jannet hirmsasti vaikus ja saareline eraldatus. Läheb aega, kuni see muutub turvaliseks.

“Olla siin rahus ja vaikuses ei tundu küll parim ajaveetmise vorm,” toriseb algaja Ahvenamaa külaline oma esimesel suvel, töötades külalistemajas, kuhu sattus töökuulutuse peale. Läheb aega, kuni vaikus kõnelema hakkab. Ainult et paljud inimesed ei kannata võõrutusnähte välja ning nendega ei juhtu seda kunagi. Jannet aitavad ehk tema sitked Setumaa juured, tema kohaneb. Õpib igasugusest ilmast ja aastaajast rõõmu tundma ning on väga tänulik, et elu sellise käänu sisse võttis.

Teistsugused lood

Paljud muljed on kirja pandud seoses Kökari saarega, mille tunnuslause on “Kökar on teistsugune!”. Ka see raamat on oma siiraste mõtiskluste ja rõhuasetustega mitmes mõttes teistsugune kui tavaline reisiraamat.

Kökaril tuulepuudust pole.
Ingmar Muusikus
Nii toob “Minu Ahvenamaa” üha ja üha esile loodust – mere, pilvede ja kaljude värve, meeleolusid ja olekuid, teisalt ei saa lugeja väga palju teada, mis taimi saarestikus kasvab või milliseid kalu püütakse. Loodus on foon, esiplaanil on inimesed. Autor ise oma rõõmude ja valikukõhklustega, kohalikud tublid inimesed, turistid – keegi pole liiga tähtsusetu, et temast mitte kirjutada.

Ka side on tihti kergesti leitav – ahvenamaalased on kunagi võtnud vastu Eestist tulnud paadipõgenikke, siiani on nende albumites sellest mustvalgeid jäädvustusi. Ahvenamaalased elasid hingepõhjani kaasa ka Estonia hukule, sinnagi toodi merest päästetuid.

“Saarel olles ei pea enamaltjaolt imestama, kui tulijatega leiad imepäraseid seoseid iseenda maailmast või näed, kuidas kaks teineteisele tundmatut inimest ühtäkki sõbrunevad ja lausa ühiseid sugulasi leiavad,” kirjeldab Janne Kütimaa üht väikese koha eripära.

Tema jaoks juhuseid ei ole, kõigel on mõte, juhtuval seos, igal inimesel koht suures pildis. Nii et polegi mingi ime, et täna, kui Maaleht selle looga trükist tuleb, tähistatakse juhuslikult ka Ahvenamaa lipupäeva.